Et kõik ausalt ära rääkida, nagu oli, pean ma alustama sellest, et kuus kuud tagasi otsustasime, et jah, tuleme. Ent erinevalt, ütleme, Pärnusse või Berliini sõitmisest, on Montreal ikkagi ookeani taga ja see tekitas ebamäärase ärevuse, et tegemist on oluliselt suurema ettevõtmisega kui mööda Euroopat ringi saalimine. Mis on ka tõsi. Näiteks on Kanadasse sõitmiseks vaja passi. Mina pidin oma passi koduse kultuurikihi alt üles otsima ja veenduma, et see ikka Kanadas olemise ajal kehtib. ID-kaart võib ju ka kaasas olla, aga passita ei saa.

Pass oli meil kaasavõetavate asjade nimekirjas kõige esimene ning üsna jupp aega ka ainus asi. Marrel muidugi pidid olema korda aetud kõik tarvilikud dokumendid, ent minul, kes ma turistiviisaga tulin, oli esialgu tunne, et noh, mis seal siis ikka, viskan paar särki kotti, võtan koti õlale ja ongi valmis.

Viimastel nädalatel enne lendu hakkas siiski ridamisi selguma asju, mis oleks enne äraminekut vaja korda ajada. Näiteks (suvalises järjekorras):

  • Eesti lepingute lõpetamine või muutmine. Siia alla käivad koduse internetiühenduse, telefonipaketi, spordiklubi ja muude lepingute ülevaatamist ja lõpetamist või miinimumpaketile üleviimist.
  • Retseptide uuendamine ja ravimite väljaostmine.
  • Krediitkaardi kehtivuse ja limiitide kontroll.
  • Tööasjade korraldamine, nii et tähtajad jääksid enne sõitu ja järgmised ei sajaks kaela kohe pärast kohalejõudmist. Elu on näidanud, et internet ei ole iseenesestmõistetav asi, pikk reis väsitab ja sisseseadmine võtab alati kauem aega kui sa arvad.
  • Olulise info (majutus, kes-kus-millal, olulised aadressid ja telefoninumbrid) koondamine ja vähemalt osaliselt välja printimine. Meil jooksevad kõik dokumendid muidugi ka telefoni ja Dropboxi, aga ikkagi, kui midagi juhtub, siis võiks oluline info olla ka paberil.
  • Riide- ja jalatsivaru ülevaatamine ja väljavahetamine, uute asjade ostmine. Plaanisime ette, et mõned asjad soetame juba Kanadas olles — no ei ole ju mõtet talvemantlit kohvris kaasa vedada — kuid mõned asjad tuleb siiski kaasa võtta. Minu rusikareegel on selline, et uute jalanõudega ja tundmatute riietega reisile EI LÄHE, aga lähenev reis on hea põhjus osta kulunud asjade asemele uued ja korralikud. Pealegi ei tea sa uues linnas olles soodsaid ostukohti ja kohe vaja mineva asja hankimiseks võib uues kohas kuluda mõttetult kaua aega. Näiteks mina olen kohutavalt rõõmus enne tulekut ostetud kapuutsiga jaki ja korraliku mütsi üle.
  • Tervisekontroll ja muude tüütute toimingute kaelast ära saamine. Näiteks hambaarsti juures ja juuksuris käimine.
  • Oluliste failide ja dokumentide varundamine.
  • Majutajatele suveniiride leidmine.
  • Lahkumispidu ja kohtumised. See on hämmastav, kui palju tekib viimasel kahel nädalal inimesi, kellega tahaks kas ise kokku saada või kes ise sind üles otsivad ja kokku tahavad saada. Parem juba teha ise graafik. Kellega sel õhtul, kellega nädalavahetusel, kellega korraks lõunale.

Tegime Wunderlisti nimekirjad asjadest, mida oleks tarvis osta või kaasa võtta ja jagasime teineteisele välja, et kumbki saaks silma peal hoida, mida veel vaja. Sinna nimekirja läksid muu hulgas ka järgmised asjad.

  • Varutelefon mõlema jaoks. Plaan oli hoida eesti number ka alles ja sees, juhuks kui peaks tulema mõni oluline kõne. Etteruttavalt võib öelda, et see oli üks igavesti hea mõte.
  • Lisaaku telefoni laadimiseks. Teate küll, sellised väikesed pulgad või lapikud akupakikesed.
  • Kõrvaklapid.
  • Taskunuga ja universaalne näpitsad-kruvikeerajad tööriist
  • Käärid. Muidugi mitte käsipagasisse, aga põhimõtteliselt.
  • Väline kõvaketas koos meelelahutusega.
  • Niit ja nõel.
  • Varuprillid. Igal prillikandjal on need tõenäoliselt olemas. Kodus on need niikuinii kasutud.
  • Paroolikaart ja ID-kaardi lugeja. Mobiil-ID tegelikult töötab ka, aga varuvariant võiks olla.
  • Laadijad telefonide ja kaamerate jaoks. Meil on üks kahene laadija, millega saab laadida korraga kahte telefoni ja see on asendamatu, sest võtab ära ainult ühe pesa. Kaamerate laadijaid saab küll kasutada sama juhtmega, ent see oleks rumal kokkuhoid, sest õhtul võime tahta laadida korraga kahte kaamerat.
  • Mõned mälukaardid ja mälupulgad. Ei kaalu midagi, ei võta ruumi ja sa ei või iial teada, millal vaja läheb.
  • Vajalike programmide installikad ja/või registreerimisvõtmed või litsentsid. Need on meil elektroonilised, seega on see lihtne. Oleks päris tüütu, kui arvuti või kõvaketas annaks otsad ja me ei saaks pärast kõike vajalikku taas installida.
  • Adapterid meie europistikute ühendamiseks Kanada vooluvõrku. Võtsime kaasa ainult kaks, nüüd tagasi mõeldes oleks võinud võtta kolm: üks kummagi sülearvuti jaoks pluss üks telefonide jaoks.
  • Salvid-kreemid-ravimid-šampoon-dušigeel-hambapasta. Analooge saab ka kohapealt, ent pooliku kreemituubi jätmisel koju kapinurgale puudub ka suurem mõte. See võtab jällegi maha ühe stressiallika, kui kohale jõudes pead teisel õhtul käima pudukaupluses uusi tundmatuid asju ostmas. Niikuinii ostad vale asja valest kohast liiga kõrge hinna eest. Jällegi, erinevalt Paidesse või Prahasse sõitmisest võtsime kaasa suured kohvrid, kuhu mahub palju kraami.
  • Parasjagu pooleli olevad raamatud teel lugemiseks. Mina lõpetasin lennukis ühe raamatu ära, nüüd saan selle rahulikult kohalikku antikvariaati viia. Tallinna lennujaamas on muide ka raamatulaenutus, nii et sealt saab ka midagi kaasa haarata.
  • Laetud Kindle koos e-raamatutega. Frankfurdis tekkis oht, et lend on ülemüüdud ja mõned peavad maha jääma. Võtsime lugemis kaasa kahe inimese jaoks.
  • Oma kruusid.
  • Oma lemmiktee. Olgu uues kohas vähemalt midagigi, mis on tuttava maitse ja tundega. Siia alla käivad ka oma lemmikkruusid.

Riiete osas pakkisime kaasa igapäevaselt kasutuses olevad rõivad. Montreal ei asu küll Tallinnaga samal laiuskraadil, kuid üldjoontes on ilm siin Tallinnale suhteliselt sarnane.

Aga. Mis meile kõige rohkem muret tekitas, oli kuskilt internetist leitud info selle kohta, et piiril võidakse küsida piisava raha ettenäitamist terve plaanitava olemise ajaks. Kuna meie plaanisime jääda pooleks aastaks, siis oleks see tähendanud päris arvestatavat summat. Töölao taotlmise checklist nimelt kirjutab nii.

6. I possess sufficient financial resources to cover the expenses (e.g. room and board) that I may incur at the beginning of my stay (minimum C$2,500). I understand that if I intend to take an unpaid work placement in Canada, I may be asked to demonstrate proof of additional financial resources to cover expenses for my entire stay.

7. Before entering Canada, I will ensure that I have the following items available to present at a Canadian port of entry: a ticket for my departure from Canada or sufficient funds to purchase such a ticket; and proof of sufficient financial resources (minimum C$2,500).

Kuna Marrel tööloaga seda probleemi vast ei tohtinuks tekkida, ning mina plaanisin säilitada Kanadas olemise ajaks ka osalise sissetuleku, ei tahtnud ega poleks ka saanud me mõistetavalt poole aasta elamisraha valmis koguda ja ette näidata. Igaks juhuks liigutasime vaba raha minu kontole ning ma küsisin pangast ingliskeelse väljavõtte koos kinnitusega toimiva krediitkaardi olemasolu kohta.

Hoolimata sellest, et mõlesime kõik asjad hoolikalt mitu korda läbi, ununesid mõned asjad pakkimise käigus ikkagi maha.

  • ID-kaardi lugeja.
  • Konserviavaja. Arvasin, et mul on see taskunoa küljes, aga ei olnud. Ei ole katastroof, pigem mugavuse asi.
  • Pildikogu, mis asus teisel välisel kettal ja mida oleks tahtnud kohapeal kasutada. Jällegi, kui niisama kuskil sutsti käia, pole vahet, aga pooleks aastaks ära minnes oleks tahtnud selle osa digitaalsest elust kaasa võtta.
  • Sussid. Marrel olid need kaasas, mul aga mitte. Sestap pidin esimesed viis päeva sokis ringi käima. Oleks võinud ikka midagi kohvrisse pista, seal ruumi veel oli. Sussid tekitavad hoobilt sellise oma ja koduse tunde.

Üldiselt tuleb tagasivaates tõdeda, et tõeliselt olulisi asju justkui maha ei ununenud. Pakkisime oma asjad kahte väikesesse seljakotti (mitte matkakotti, olge nüüd, ikka normaalsesse) ja kahte kohvrisse. Kumbki kohver kaalus umbes 17 kilo, seega jäi veel varugi, ent miks tassida, kui kohapealt saab ka, eks?

Teisest küljest on terve rida asju, mille kohapealt hankimine on tülikas või tüütu, kuna sa ei tea, kus täpselt neid müüakse ja millist marki osta. Näiteks need “õiged” pabertaskurätikud, õiget tüüpi ravumid (valuvaigistid, sudafed vms) ning muu pudipadi, mis sul kodus lihtsalt on, aga kui sa peaksid uue ostma, siis ei oskaks isegi hoobilt arvata, kus neid müüakse. Näiteks teesõel või kaarditasku. Või näiteks vihmavari. Eestis ostad sa vihmavarju Kaubamajast või kotipoest. Montrealis aga ostad sa vihmavarju… apteegist.

Asjad, mille kaasavõtmise üle meil ekstra hea meel on, on oma lemmikkruusid ja oma lemmiktee. Pisike pakike, ei kaalu tühi midagi, aga nii mõnus on, kui uues kohas midagi tuttavlikku ees ootab. Aurav lemmiktee oma lemmikkruusis. See ja soojad sokid ning seiklus võibki alata!