Jõulud ja aastavahetus Montrealis

Kuna oleme blogis mõnda aega vait olnud, võlgneme teile nüüd ülevaate sellest, kuidas meil siin jõulud ja uus aasta tulid. Vahetult enne jõulu kilkasime, et meil on lumi maas, aga teil seal Eestis ei ole. Must tuleb pika ilu peale, ütleb vanarahvas ja õige ka. Lumi läks sama kiirelt kui ta tuligi ja jõuluks oli meil akna taga must asfalt.

Kuuske me koju ei toonud, sest meie väikeses kööktoas ei ole seda võimalik paigutada nii, et ta kuskil millelegi muule ette ei jääks. Akna alla nurka? Siis ei saa sahtleid lahti ega näe telerit. Teises nurgas on voodi. Kirjutuslaua ja kapi vahele ei mahuks, pealegi ei käiks siis kapiuks lahti. Söögilaua ja voodi vahel on samuti nii napilt ruumi, et siis oleksid okkad nii voodis kui taldrikus. Jahtisime kuuseoksi, aga neid me ei leidnud. Ka küünlaid me ei ostnud, sest üürileping keelab meil lahtist tuld teha. Sestap pidime jõulumeeleolu loomiseks jalutama Ronasse ja ostma elektriküünlaid. Rona on kohalik tööriistakauplus, sealt saab haamreid, kruve, teipi ja muud kasulikku, mida võiks koduse majapidamise parandamisel tarvis minna. Meie õnneks sai sealt ka väikesi elektriküünlaid. Punased on meil niisama ilu pärast laual, rohelistest tegime kuuse. Nimelt jäi eelmisest üürnikust toanurka keraamilisse vaasi arusaamatu otstarbega (esteetika? dizain?) spiraaljad varred. Kuna need on pea mehekõrgused, siis riputasime need rohelisi küünlaid täis ja voilà: kuusk!

Ahjaa, panete tähele meeleolukat diskokuuli? See tuli meil korteriga kaasa.

Mis puutub jõuludesse linnapildis, siis see oli asi, mis meid Montrealis ringi jalutades üllatas. Sellist nõmedat läänelikku jõuluhullust, millest kodumaal kogu aeg pahakspanevalt räägitakse, polnud siin üldse. Linnas on üleval tagasihoidlikud kaunistused: mõned laternad, valgusribad, paar pärga. See on kõik.

Aknal kiikuvaid ja laulvaid jõulutüüpe ei ole. Linnas kohtasime vaid ühe korra punakostüümi riietatud härrasmehi ja needki olid Simonsi ees breiktantsivad mustanahalised, kes padja kõhu peale ja vati lõua alla sidunud. Tõsi, kauplustes sees on kulda-karda ja sära rohkem, kuid tänavapilt on suhteliselt hillitsetud. Niipalju siis põhja-Ameerika jõuluhullusest Montreali näitel. Võib-olla on teistes linnades teistmoodi. Notre-Dame’i basiilika ees olev linna kõige turistikam väljak oli kaunistatud umbestäpselt nii palju nagu siit näha.

Jõulurõõmust me siiski ei pääsenud. 25. detsembril üllatas meid meie ukse külge riputatud kotike. Meie maja ländlord oli kõik uksetagused kenasti läbi käinud ja igaühele lingi külge riputanud kotikese, milles kaks karamellikepikest ja kuus glasuurigakoogikest. Armas žest. Koogikesed olid päris maitsvad.

Jõulueineks tegime eesti seltsist saadud verivorste, poola poest ostetud hapukapsast ja kodusupermarketist hanitud kartuleid. Kummalisel kombel ei õnnestunud meil kohalikus kaubandusvõrgus tuvastada ega hankida hõõgveini.

Veelgi enam jõulurõõmu tegid meile aga Marc ja Grete, kes enda juures jõulu järelsöömingu korraldasid. Lauale toodi täidetud kalkun, mehine hunnik kartuliputru ja muud head-paremat.

Muu hulgas oli laual ka traditsiooniline quebeci lihapirukas tourtière, mis oli sisuliselt nagu lihatäidisega kook ja miskine letšotaoline asi. Kõik see kokku oli väga hea.

Marcil ja Gretel oli toas ka korralik kuusk. Sarnaseid madalaid ja tihedaid kuuski oli näha päris mitmes müügikohas ning neid paistab ka siin läbi akende (kardinaid Montrealis eriti ei kasutata).

Küllap on moes ka kõrged kuused, aga meie ühtegi sellist näinud pole, kui maa-alusel ostutänaval nähtud mõmmikuusk välja arvata.  Jõulu järelsööming Marci ja Grete juures osutus Eesti-Kanada maavõistluseks, sest kui algul oli jõudude vahekord Kanada kasuks (neli kohalikku pluss üks erapooletu vs kolm eestlast), siis pärast veel kahe eestlase saabumist saime selge seljavõidu!

Jõulude ja uusaasta vahel ei õnnestunud meil äraläinud lund kordagi näha. Tänavapilt oli üsna trööstitu, sest hangede alt olid välja sulanud sinna alla mattunud prügijäänused (prügikoristus käib Montrealis nii, et igaüks tassib oma prügikoti kõnniteele, kust siis need kaks korda nädalas ära viiakse). Külma oli kuni -15, aga ilma lumeta oli see kõik kuidagi kummaline ja imelik.

Ja siis tuli vana-aasta õhtu.

31. detsembril oli linn suhteliselt vaikne. Juba poolest päevast algavat paugutamist siin polnud. Meie sõitsime aastavahetuseks taas Marci ja Grete juurde Verduni. Seal olles ei kuulnud me mitte ainsatki isetegevuslikku pauku. Terve päeva oli meil Facebook olnud täis kodueestlaste kurtmisi teemal, et juba poolest päevast käib äge sõda, aga siin oli meil täielik vaikus. Kui poleks talv olnud, oleks Verdunis ilmselt ritsikaid kuulnud.

Marc ja Grete otsustasid meile sedapuhku pakkuda raclette’i. See on sulajuusturoog, mida süüakse kartulite, liha või aedviljadega. Meil oli moodne elektrigrilliga versioon.

Grilli all saab sulatada juustu, selle peal grillida toitu ning seejärel see kõik taldrikule kokku tõsta. Super!

Ahjaa, ja ega siis taldrikud või ka säärase uhke söögi puhul tavalised olla. Pererahvas tõi välja spetsiaalsed lauanõud.

Esmalt tundus küll, et mis see paar riba juustu ja veidi sinki siis ära ei ole, aga see toit täitis uskumatult hästi. Raclette on selle poolest hea roog, et see hoiab pidevalt tegevuses, kogu aeg on midagi teha ja sa ei saa end korraga kurguni täis ahmida vaid nokitsed tükkhaaval. Paned uue juustuviilu sulama, räägid juttu, kuni toit valmib.

Pidulikust üritusest sai osa ka pere kõige väiksem, 0,5 eestlasena arvesse minev Cedric.

Meie ülesandeks oli olnud õhtu tarbeks vahuveini hankida, kuid pärast nõutult SAQ riiulite vahel jalutamist olime sunnitud tõdema, et ühtegi tuttavat marki me siit küll ei leia. Otsustasime pimesi ühe Luxemburgi vahutava kasuks.

Moodsa aja kombe kohaselt pani Marc õige aja meenutamiseks tööle arvutiekraanil veel jäänu minuteid ja sekundeid lugeva kella. Uue aasta saabudes lõime korgi pealt ja nii see uus aasta tuli.

Vahetult enne südaööd hakkas lund sadama. Aasta 2014 läks mustalt, uus tuli aga valge ja puhtana. Viimasele metroorongile jalutasime me juba läbi vaikse ja lumise Montreali.