Täna kuulutati Kanadas välja Giller Prize’i võitja. Giller Prize on Kanada ingliskeelse kirjanduse iga-aastane auhind, mida antakse välja aastast 1994. Auhinna algatas Toronto ärimees Jack Rabinovich. See kõlab nagu anekdoot, aga asi on naljast kaugel. Jack asutas auhinna oma varalahkunud naise Doris Gilleri mälestuseks, kes oli Toronto Stari kirjandustoimetaja.
Kehtivate reeglite järgi pääsevad viimasesse ringi 6 teost. Iga välja valitud autor saab auhinnaks 10 000 CAD, peaauhinna võitnud autor saab 100 000 CAD. Summad on suurenenud sedamööda, kuidas sponsorid asjaga kaasa on tulnud. Rabinovich alustas 25 000 dollari suuruse peaauhinnaga, pärast Scotiabanki kaasa löömist suurenes auhind 50 000 dollarini ja sel aastal esmakordselt oli see 100 000 dollarit. See teeb umbes 70 000 eurot. Kirjandusauhind, eks.
Selleaastase auhinna võitis Sean Michaels (pildil keskel) teose “Us Conductors” eest. Sean on šoti päritolu muusikablogija ja kirjanik ja ta elab — trummipõrin! — loomulikult Montrealis. Intervjuus ütles Sean, et talle meeldib kirjutada mitte kodus kabinetivaikuses vaid pigem kohvikus, kus teda ümbritseb melu. Uuriv ajakirjandus Marre näol nuhkis välja, et auhinnatud kirjaniku lemmikkohvikuks on Café Olimpico. See asub Montrealis vaat siin. Meist on see kiviviske kaugusel, jala nii umbes kolmveerand tunnikest või metrooga paar peatust ja veidi lonkimist. Kui aega on, läheme vaatame sajatuhandelise kirjaniku kodukohviku üle.
Seani peaauhinnaga pärjatud raamat räägib Lev Sergejevitš Termenist, kes on tuntuks saanud muusikainstrumendi teremini leiutajana. Teremin on pill, mis lihtsustatud kujul näeb välja selline
ja seda mängitakse umbes niimoodi
ja mille tulemuseks on midagi sellist
Paraku ei saa ka Seani raamat mööda ängist, murest ja vangilaagrist. Ka teiste sel aastal lõppvalikusse pääsenud raamatute teemad olid süngevõitu.
David Bezmogise “The Betrayers” räägib korrumpeerunud Iisraeli poliitikust, Francis Itani “Tell” räägib Esimese maailmasõja järgsest elust, Heather O’Neilli “The Girl Who Was Saturday Night” on lugu kahe noore suureks kasvamisest 1995. aasta Quebeci iseseisvusreferendumi ajal, Miriam Toewsi “All My Puny Sorrows” jutustab loo kahest õest, kellest üks on surivoodil ja keda teine surra lasta ei taha ja Padma Viswanathani “The Ever After of Ashwin Rao” käsitleb 1985. aasta Air India lennukatastroofi.
Teemad on üsna sünged, ent tele otseülekandest autorite juttu ja raamatute kirjeldusi kuulates tundusidki Sean Micahelsi “Us Conductors” ja Miriam Toewsi “All My Puny Sorrows” kõige… mittesüngemad ja intrigeerivamad. See tunne võib muidugi ka petlik olla, sestap kavatseme me lähiajal suunduda raamatupoodi ja kõik nimetatud teosed oma silmaga üle vaadata.
Giller Prize’iga on see kurioosne lugu, et seda on vaheldumisi süüdistatud nii suurte kirjastuste (2006) kui väikeste sõltumatute kirjastuste ülemäärases soosimises (2010). Selle viimasega juhtuski nii, et kui 2010. aastal osutus võitjaks Montreali (but of course) kirjaniku Johanna Skibsrudi teos “The Sentimentalists“, ilmnes, et kuna teose antis välja tillukirjastus Gaspereau Press, raamatut oli trükitud vaid paarsada eksemplari ja need olid kõik eripeenelt käsitsi köidetud superluks väljaanded, siis ei jaksanud vaene kirjastus pärast autori pärjamist nõudlusega kaasa tulla — nad tahtsid jätkata laisavõitu 1000 eksemplari nädalas tempot — tuli raamatute trükkimisse kaasata suurkirjastuse Douglas & McIntyre. Niipalju siis käsitööst ja eksklusiivsusest.
Nn Giller effect on nähtus, mille turjal loodavad raamatupoed igal aastal novembrist jõuluni välja ratsutada ja loodetavasti sel aastal neil see ka õnnestub. 100 000 dollari väärilist raamatut tahab kindlasti vähemalt pool Kanadat oma silmaga näha ja käega katsuda.
Kui oleme raamatu kätte saanud ja ära lugenud, anname teada, kuidas oli.
Recent Comments