Eile toimus meil Marc-Antoine juhatusel suursugune Tour de Ville, mille käigus ronisime monrojaalile, sõitsime läbi kõik linnaosad ning tutvusime tähelepanuväärsete kohtadega. Selle käigus külastasime ka Montreali vanimat ja väidetavalt parimat bagelikohta ning einestasime populaarses kohas nimega Poutineville.

Nagu nimigi ütleb, on tegemist kohaga, mis pakub peamiselt poutine‘i, spetsiifilist Quebeci algupäraga toitu. Tegemist on friikartulitega, millele valatakse peale pruun kaste ja tükiline pressitud kohupiim. Ma ei ole kindel, mis curd cheese eesti keeles täpselt olema peaks, ent tekstuurilt meenutab see pigem kodujuustu. See on ka sama vähe sulav, nii et kuuma kastme ja friikartulite vahele see teps mitte ära ei sula.

Meile öeldi, et mitte keegi ei söö nn klassikalist poutine‘i, kõik lasevad sinna oma maitse järgi midagi juurde panna, ent me tahtsime ikkagi selle algupärase maitse ära proovida. Õnneks me siiski kahte sarnast portsu ei tellinud, teise panime kokku juba oma fantaasia järgi.

Poutineville’s tuuakse lauale tellimislehekesed ja iga laudkonna liikme jaoks harilik pliiats. Igaüks võtab ette lehekese ja märgi linnukesega, millistest lisanditest koosnevat poutine‘i ta soovib. Valida saab seda, kas friikartulid on peenikesed või jämedad (vist oli ka võimalus valida kartulipüree, aga pead ma ei anna), seda, millist sorti liha või kastet sa soovid ning oma maitse järgi erinevat juustu. Teise portsu tellisimegi terava pipraga mis pärast maitsmisel osutus lihtsalt jalapeñoks, hakkliha ja veinikastmega. Oli oluliselt parem kui klassikaline poutine.

2014-10-14 12.40.28

Nojah, nüüd on see maitseelamus ka käes. Sisuliselt on tegemist sousti-kartuliga, selle vahega, et keedukartuli asemel on friikartul, kaste on veidi teistmoodi ja lisandite osas on üles näidatud törts rohkem fantaasiat.

Ärgu quebeklased pahandagu, aga ma ei usu, et poutine meie iganädalasse menüüsse jääb. Me oleme Eestis niigi sousti-kartuli peale üles kasvanud.