Kas me oleme juba rääkinud, kuidas me oma esimese korteri leidsime? Ei? Jah? Ühesõnaga, couchsurfingust leidsime ettevõtliku noorsandi (õigemini leidis tema meid), kes meile kuuks ajaks korteri jagamist pakkus. Et üürime kamba peale korteri, saame ühe toa endale ja maksame osa üürist. Mõeldud-tehtud. Nii on meil aega kohapeal “päris” korterit otsida ega pea kiirustades interneti kaudu pimesi midagi ära otsustama. Leppisime summas eelnevalt kokku ja tulime kohale.

Eelmisel nädalal kerkis teema lõpuks üles. Korterikaaslane arvas, et kuidas oleks, kui hakkaks nüüd üüri maksma või nii. Pole probleemi, ütlesime meie, kohe uurime asja. Uurisime. Variante oli põhimõtteliselt kolm: teha rahvusvaheline makse, võtta sulas välja või kasutada mõnda soodsaid rahvusvahelisi ülekandeid lubavat firmat.

Mulle meenus esimesena muidugi kohe Transferwise, kellest oli mulle meelde jäänud see, et nad juba tont seda teab mitmendat korda pesuväel reklaamivad. See peaks näitama, et neil pole midagi varjata. Tore, tirisin nende rakenduse ja vaatasin veebisaiti ja puha, aga mida pole, seda pole — kanada dollar ei ole toetatud valuutade hulgas. Kirjutavad, et jah, saab, kui väga tahta, aga selleks tuleks neile personaalselt kirjutada ja soovi avaldada aga nad ei garanteeri ei kiirust ega lisatasude puudumist ega midagi. Sellega on ikka nii, et just see suurus kingi, mida sul on tarvis, on otsas ja just seda värvi pliiatsit, mida sa tahaksid, karbis pole.

Marre oli jälle Kanadasse raha tarinud eestlaste käest kuulnud, et on olemas ettevõtmine nimega Skrill. Vaatasime, lugesime aga ei tundunud veenev. Milleks oli neil vaja nime vahetada ja millest Wikipedias mainitud petturlik käitumine? Ja milleks oli neil vaja Wikileaksi boikottida?

Lõpuks otsustasime, et ah, tühja kah, see on ühekordne asi, teeme traditsioonilise pangaülekande. Maksame küll veidi peale, aga vähemalt on kindel värk ja me teame, kuidas asi käib. See osutus muidugi huumoriks, sest rahvusvaheline pangadus on umbes nagu ilmateade, sa ei või enne kindel olla, kui vihm/päike kohal on. Siis saab nentida, et aa, lood on sedaviisi.

(see on see koht, kus te võite nüüd plaksumaisi haarata ja jala üle põlve tõsta)

Ühesõnaga, reede õhtul andis korterikaaslane pärast mulle paberilipiku oma täisnime, panga nime ja konto numbriga. Sellest piisab, kinnitas ta, koguaeg varem on piisanud, pas de problème! Küsisin, et äkki ta tahaks anda oma panga koodi või midagi muud identifitseerivat. Ei, tema ei tea midagi. Nende andmetega saab!

Olgu. Vaatasime panga peakorteri aadressi internetist järgi. Panga transit numbri leidsime ka. SWIFT koodi samuti. Usk sellesse, et pas-de-probleme korterikaaslane on varem välismakseid teinud, hakkas lahtuma. Logisin sisse oma kodusesse internetipanka ja tegin ülekande. Mobiil-ID töötab, 5 minutit ja korras. Läksime rahuliku südamega magama. Rahvusvaheline ülekanne võtab aega kuni kaks tööpäeva, aga mis siis, aega on.

Selgus, et esmaspäev on tänupüha. Ja tänupüha ei ole siin justkui tööpäev. Või noh, kuidas võtta. Põhimõtteliselt on poed lahti, aga ametiasutused justkui ei tööta. Tänupüha ei ole üleriiklik püha, aga see on vaba päev teatud ametnike jaoks, mille hulka kuuluvad ka pangatöötajad. Seega Kanada pangandus esmaspäeval magas ja vohmis kõrvitsasuppi. Kõrvitsaid on siin tänavail juba eelmise nädala algusest, kuid kalkuneid pole näha olnud, kui te seda tahtsite küsida.

Teisipäev oli tööpäev ja raha selle ajal ka liikus. Aga ega muidugi ei tähenda midagi, eks. Kolmapäeval tuleb murelik korterikaaslane ukse vahele küsima, et äkki ikka nüüd võiks raha üle kanda. Ütlen, siis, et armas aeg, ammu peaks kohal olema. Aa, ütleb, kohe lähen vaatan. Vaatab oma netipangast. Ei ole. Olgu, ütlen, ma vaatan oma pangast, mis toimub. Raha ammu läind. Helistan panka. Üle skaibi. Vastab pangatöötaja mõningase väsimusega hääles. Muidugi, kodumaal on kell null kaks öösel. Pärin, et kuulge, mis värk on, raha ammu läind, sada päeva möödas, kohale pole tulnud. Helistage hommikul tagasi, ütleb neiu, ma tean küll, kelle käest küsida, aga välismaksete osakond töötab ainult päeval. Hüva. Panen hommikul kella kaheksaks meeldetuletuse. Meie hommikul kell 8 on koduste ja ühtlasi ka panga välismaksete osakonna jaoks kell kolm päeval.

Kolmapäev. Helistan. Tarmukas daam võtab toru. Ahaa, selline asi. Uurin järgi ja helistan tagasi, sobib? Sobib ikka. Helistabki mõne aja pärast. Raha on üle kantud ja Kanada pank on selle vastu võtnud. Juba kaks päeva tagasi. Lisaküsimusi pole nende poolt tulnud, et mõni number oleks vale, kontot ei eksisteeriks või midagist. Kõik on okidoki, kinnitatakse.

Nii ütlengi korterikaaslasele, et kuule, räägi nüüd oma pangaga ka. Saadan talle ülekande väljavõtte. Lubab asja uurida. Päeval pole mahti, käib tööl. Tuleb õhtul, sätib end diivanile ja hakkab asja uurima. Oi, kuule, aga see panga aadress pole üldse see, mis minu pangal on. Mismõttes ei ole? On sama pank? On küll. No ma panin peakorteri aadressi, sa mulle muud infot ei andnud ju. Helista ja uuri, et kus raha on.

Helistab. Vadistavad prantsuse keeles. Kui kõik vaikseb jääb, lähen uurima, et mis värk on siis? Mind pandi ootele, otsivad inimest, kes selle asjaga tegeleb. Võtab ette karbi lõunast üle jäänud toitu ja sööb. Kostab kõll, liinil on uus naishääl. Bonjour, ütleb korterikaaslane ja hakkab otsast peale. Vadistavad prantsuse keeles. Kui kõik vaikseb jääb, lähen uurima, et mis värk on siis? Mind pandi ootele, otsivad inimest, kes selle asjaga tegeleb. Haukab lõunast üle jäänud toitu. Kostab kõll, liinil on uus naishääl. Bonjour, ütleb korterikaaslane ja hakkab otsast peale. Vadistavad prantsuse keeles. Kui kõik vaikseb jääb, lähen uurima, et mis värk on siis? Mind pandi ootele, otsivad inimest, kes selle asjaga tegeleb. Teeb laialisirutatud kätega noolepeana koondava liigutuse. They are trying to narrow it down to the right person, ütleb. Võtab ette karbi lõunast üle jäänud toitu ja sööb. Kostab kõll, liinil on uus naishääl. Bonjour, ütleb korterikaaslane ja hakkab otsast peale. Jutu pikkuse järgi võiks arvata, et tegemist on täiesti uudse probleemiga, mille kohta puudub pretsedent. Kõõlun tooliga ja loen internetti läbi. Kui kõik vaikseb jääb, ma enam uurima ei lähe. Interneti lõpuni ei ole enam palju jäänud.

Nii, ütleb korterikaaslane ukselt. Asi on nüüd nii, et raha on küll pangas, aga vales kohas. Mis mõttes, küsin. Jah, raha on nende käes, aga ma seda kätte ei saa. See tuli valesse kontorisse. Nad peavad selle teile tagasi kandma. Kuni viis tööpäeva. I’m sorry. Ma ei saa teile selle kohta paberit näidata, sest mina ülekannet ei saa teha, nad ise teevad. Kannavad selle raha eesti panka tagasi. Ausõna. Sorry.

Olgu, ütleme, läheme homme automaadi juurde ja võtame sularaha välja.