Meie esimeseks peatuspaigaks Montrealis sai ühe kohaliku mehe kodu, kus veetsime esimesed neli ööd ja päeva. Kui tulla võõrasse linna, kus kedagi ei tunne ja kus oleks tarvis kiiresti kohaliku eluga ennast kurssi viia, siis on väga heaks võimaluseks kasutada Couchsurfingu nimelist teenust. Sellele lehele on registreerunud tuhanded inimesed (täpsemalt öeldes 5,5 miljonit inimest) üle terve maakera, kes on valmis oma kodus pakkuma kas diivanit või suisa tervet tuba ja lisaks ka oma seltskonda, abi ja nõu. Seda kõike täiesti tasuta. Vastutasuks tuleb vaid Couchsurfingu lehel jagada majutajale kiidusõnu, sest mida rohkem häid sõnu, seda lihtsam on temal omakorda maailmas rännates ulualust leida. Sedasi ehitatakse seal usalduskrediiti. Ja muidugi ei tule kahjuks, kui ka ise kellelegi hiljem oma diivanit pakud. Tean inimesi, kes Eestis seda teevad, näiteks oma lastele keelepraktika kojutoomise eesmärgil. See ongi üheks Couchsurfingu ideeks – tegu pole pelga majutusteenusega vaid vastastikuste õppimiste ja tutvumiste võimalusega.

Meil seda usalduskrediiti polnud, nii et kirjutasime igaks juhuks mitmetele erinevatele inimestele – läheneda tuleb just personaalselt ja koos põhjendusega, miks sulle just selle inimese juures meeldiks paar päeva veeta. Ennast tuleb teisele huvitavaks ja usaldusväärseks teha. Just natuke enne kui lootus tahtis kaduda, leidsimegi paar inimest, kes olid valmis meid vastu võtma.

Meie esimene majutaja oli viiekümnendates eluaastates sõbralik ja abivalmis mees Eric, kes jagas meiega kõike, mida ta vähegi linna kohta teadis. Kohaliku inimesena teab ta muidugi palju ja on suur Montreali fanaatik, nii et meie ühised hommiku-ja õhtusöögid kippusid alati lõppema sedasi, et tema taldrikus kestis toit poole kauem kui meie omades. See aga oli tore, sest saime uurida nii kohalike kommete, telefonipakkujate, ühistranspordi süsteemi, linna piirkondade eripärade kui ka kohaliku poliitika, majanduse ja haridussüsteemi kohta. Korter oli ka kena ja korralik, kuigi asus sellises piirkonnas, mida esimeseks kohtumiseks linnaga küll ei soovitaks. Seevastu oli majas tore noor koer Grifu, kes pakatas energiast ja mängulustist.

Jagasime Ericule Couchsurfingus ohtralt kiidusõnu, sest ta tahab minna järgmisel aastal kui täitub tema 55. eluaasta sümboolsele viie kontinendi reisile. Ta loodab, et Couchsurfing aitab tal suure reisi kulusid kokku hoida ja tegelikult annab kohalike inimestega kohtumine nende kodudes reisile ikka hoopis teise maigu kui mööda turismiatraktsioone lonkimine ja kusagil hotellinurgas konutamine. Päris inimesed elavad ju mujal ja teisiti.

Ka praeguse eluaseme saime Couchsurfingu lehe kaudu, kuigi me tegelikult nüüd ei surfa kellegi diivanil enam vaid üürime tuba ühe noorhärra korteris. Ta nägi, et otsime omale siin kodu ja tegi pakkumise, et katame osa tema korteriüürist ja kasutame kuu aega ta tühjana seisvat tuba. Alguses hellitasime lootust, et ehk jõuame paari päevaga siin omale päris kodu leida, aga siin on asjaajamised ja elu ikka nii piisavalt teistsugused, et iga pisiasi võtab oluliselt kauem, kui võtaks kodus. Pealegi oli esimestel päevadel uni – ikkagi seitse tundi ajavahet. Nii et otsustasime rahulikult võtta.

Nüüd on meil katus pea kohal, nii et saame rahulikult ringi käia ja päris oma kohta otsida. Veebi teel ja kaugel olles on seda ikka riskantne teha – korterid ja majad on väga erineva kvaliteediga ja igas linnas on ju piirkondi, kus samm iseenesest kiireneb ja tekib tahtmine igaks juhuks kontrollida, kas kotilukk on ikka kinni. See on miski salapärane asi linnapildis ja -õhus, mida ükski pilt ega google’ streetview edasi ei anna, mis seda tunnet tekitab.

See on Grifu ja need on sofad.

Grifu