Naaber

Meil on Naaber. Üks Väga Kurb™ Naaber.

Algul, kui siia kolisime, meil Naabrit ei olnud. Oli Vaikus. See kestis umbes kolm nädalat. Siis tuli Tema. Naaber. Ühel õhtul kuulsime, et esmalt prõmmib uksega ja seejärel kobistab. Ja nii mitu õhtut. Esimene kohtumine Naabriga toimus meil tänaval. Tulime just koju ja jõudsime maja ette. Maja ees tänaval seisis kaubik, kust kaks meest ähkides Madratsit välja sikutasid. Umbes samal ajal, kui me ukseni jõudsime, see neil ka õnnestus. Kiirelt suundusid nad välisukse poole. Lootsime, et meil õnnestub enne neid sisse lipsata, aga ei. Ootasime, kuni nad olid Madratsiga sisse jõudnud ja läksime järgi. Esimene trepp ja esimene käänak. Madrats läks meie ees meiega samas suunas. Teine trepp. Ikka sama suund. Meie majal on kolm korrust, kaks ja pool treppi ja väga kitsad koridorid. Madratsi liikumiskiirus oli umbes selline nagu seda ühe madratsi kohta võiks arvata. Mul täpne statistika puudub, aga võimalik, et Madrats liikus veidi kiiremini ühe keskmise suurmadratsi mediaanliikumiskiirusest. Aga võib-olla ka mitte. Tõenäoliselt mitte. Kolmandale korrusele jõudnud, nägime, kuidas Madrats vingerdas end sisse meie naaberkorteri uksest. Siis saimegi aru, et meil on nüüd Naaber.

(Pilt on illustratiivne, kuid annab ilmekalt edasi madratsi liikumiskiirust)

Järgmistel päevadel selgus, et Madrats ei olnud ainus, mis koos Naabriga meie kõrvalkorterisse kolis. Sinna kolis ka Kitarr. Väga Kurbade Lugude™ Kitarr. Igal õhtul, kui Naaber töölt koju tuleb, lööb Kitarr südantlõhestavalt niutsuma. Umbes nagu kutsikas, kes on peremeest päev otsa oodanud. Ainult et sellel Kitarril on olnud raske lapsepõli ja rauast mänguasjad, sest tal on ainult minoorne hääl.

Kitarr pole ainus, kellel on minoorne hääl. Ka meie Naabril on minoorne hääl ja moodne soeng. Ta on sale, pikk, neljakümnele lähenev teksade ja t-särgiga haleda häälega kutt. Istuvad koos Kitarriga õhtuti kahekesi voodi serval ja kurdavad kumbki teineteisele oma kurba saatust. Muidugi, me lihtsalt eeldame, et see on Kitarr, kuid see võib sama hästi olla ka Väga Kurb™ Koer.

Kitarr ja Naaber miilustavad iga päev mitu tundi, minimaalselt 2, aga mõnikord kuni 4. Näiteks täna alustasid nad 19.01 ja lõpetasid 22.13. Naaber elab üksinda. Kui Kitarr välja arvata. Esimene külaline käis tal sõbrapäeval. Kudrutasivad pikalt üle südaöö.

Järgmistel päevadel oli Naaber aga Eriti Kurb. Kitarr laulis pikalt ja pidevalt ja nukramalt kui kunagi varem. Mõne nädalaga tema tavapärane meeleolu siiski taastus ja Eriti Kurb olemise asemel on ta lihtsalt Väga Kurb™.

Ning siis toimus meil Suhtlus.

Tulime koju. Tegime süüa. Olime niisama. Kui korraga koputas keegi uksele. See oli Naaber.

– Kas te just äsja kloppisite seinale?
– Ei. Võib-olla me läksime vastu seina, meil on voodi seina vastu toetatud.

Naaber oli umbusklik. Vaatas mind altkulmu. Ta kõrvarõngas helkis süüdistavalt.

– Kas ma häirin teid?
– Noh…
– Ei, öelge, kui ma teid häirin, ma tahan teada.
– Ütleme nii, et sul on vali hääl ja sa mängid kitarri…
– Nii et ikkagi häirin?
– Pärast keskööd oleks tore, kui saaks veidi vaiksemalt.
– Okei.

Naaber läks tagasi Kitarri juurde. Sellest õhtust alates kaebleb Kitarr vaiksemalt, kuid ikkagi saame me osa sellest maailmavalust, mis Naabrit rõhub. Iga päev, iga nädal, iga kuu. Algul mõtlesime, et ta mängib kuskil bändis ja lihtsalt harjutab. Ainult et ta ei mängi bändis (kust me seda teame, küsite? lugege edasi). Ta ärkab igal hommikul veidi enne poolt üheksat (kust me seda teame, küsite? me kuuleme tema äratuskella) ja väljub veidi enne üheksat (kust me seda teame, küsite? me kuuleme tema ust). Tuleb ta iga päev kella seitsme paiku õhtul (kust me seda teame, te enam ilmselt ei küsi). Näiteks täna tuli ta 18.51. Kolm minutit hiljem Kitarr juba niutsus. Julgeme teha oletuse, et päeval ta oma Eriti Kurva Kitarriga lustimas ei käi ja õhtuti samuti mitte, sest õhtud veedab ta meie seina taga kurvastades.

Nagu maailma kõige minoorsem kilk.