Kuidas saab Montreali inimene aru, et kevad on kätte jõudnud? Ei, mitte sellest, et lumi ära sulab (sest ta ei sula), ega ka sellest, et hokikepid hakkavad lehte minema. Kevadekuulutajateks on siin maal muidugi vahtrad, millel kevade saabudes mahlad valla pääsevad ja mis kõik Quebeclased linnast maale meelitab. Veebruari lõpust kuni aprillini kuuleb kõigi suust salapärast fraasi Cabane à sucre. Meie siinsed sõbrad lubasid juba sügisel, endil silmad rõõmu ja sära täis, et vot kevadel lähme ja siis näete, mis on Cabane à sucre!
Täna saimegi teada, millest nad kõik räägivad. Cabane à sucre tähendab tõlkes suhkrumaja ehk sellist kohta, kus toodetakse vahtrasiirupit ja mis kevadel avab oma uksed rahvale. Kutsutakse oma vahtrametsa vaatama, pakutakse traditsioonilist Quebeci toitu, mängivad kohalikud muusikud, saab kuulda, kuidas valmistatakse siirupit ja näha loomi.
Kõigepealt juhatati meid suurde söögisaali, kus meid ühe pika laua taha istuma pandi, et me saaksime endil kõhud traditsioonilist sööki täissüüa. Laudade vahel askeldasid suurte kandikutega prouad ja tassisid lauda plekk-kaussidega erinevaid roogasid.
Esimese hooga tundus, nagu oleks tavalisse Eesti söögituppa sööma sattunud. Lauale toodi hernesupp, marineeritud peet, hapukurk ja mingi punane tomati-sibula möks, mis kangesti meenutab midagi, mida mu mamma teeb.
Järgmiseks toodi lauda siirupiga keedetud oad, siirupiga sink, siirupiga vorstikesed, pekikõrned, kartulid ja väga õhuline paks omlett. Kõigele soovitati peale valada siirupit.
Magustoiduks sai pannkooki siirupiga, suhkrukooki ja siirupipudingit. Pildil näeme võõrast tütarlast kandikult endale meelepärast magustoitu valimas. Proovima pidi muidugi kõike, nii et lahkusime kõik raskekujulise suhkru üledoosi käes ägades.
Kuna suurem osa maailma vahtrasiirupist valmistatakse Quebecis, nagu ka me juba ükskord kirjutasime, on siirupitraditsioon siin kõrgelt arenenud ja terve piirkond on täis väikeseid tootmisjaamu. Ühte näeme ka siin pildil.
Selles kohas, kus me käisime, valmistatakse siirupit peaaegu et kõige traditsioonilisemal viisil – selles hoones on kolm kõrvuti asuvat vanni ja puudega köetav ahi, mis vahtramahlast vee välja kuumutab. Maja peale ongi ehitatud eraldi ava ja korsten, kust kogu aur välja pääseks. Kui siirup muutub paksemaks ja raskemaks, voolab see voolikut pidi järgmisesse vanni, kus seda kraami edasi kuumutatake, kuni see veel paksemaks muutub ja kolmandasse vanni voolab. Ühe purgitäie siirupi jaoks on tarvis 20 liitrit vahtramahla. Kui suur on purk? No oletame et umbes 430ml.
Põnev on aga hoopis see, mil viisil kogu see vahtramahl sellesse majakesse kohale jõuab. Muidugi on puudesse puuritud augud, kuhu pole aga torgatud tavpärast tila, mille kaudu saaks mahl ämbrikesse voolata, vaid hoopis midagi põnevamat. Metsa on nimelt tõmmatud vahtrapuude vahele pikad sinised voolikud, mis on pandud väga kavalalt ja täpselt paika sedasi, et pelgalt gravitatsiooni kasutades voolab mahl ise kenasti metsa servas oleva tootmishoone kõrvale tünnidesse kokku. Kõlab uskumatu, aga me oleme peaaegu valmis uskuma, et see töötab.
Vot selline sinine võrgustik katab kogu metsa. Voolikud on aasta läbi metsas, ainult puusse minev otsik võetakse vahepeal välja, et see siis kevade saabudes puusse tagasi torgata. Esimesed mahlad pesevad torud uuesti puhtaks ja siirupitegu võib jälle täie hooga alata!
Õues sai iseendale lumest ja siirupist pulgakommi teha. Kuidas see käib? Videost näete! Taustal kõlab ka traditsiooniline rahvamuusika ja prantsuskeelne jutuvada.
Komm on pehme, kleepuv, väga magus ja väga hea.
Kui on maa, on muidugi ka loomad. Selles väikeses loomaaias sai näha põrsaid ja lambaid, jäneseid, kalkunit, kanu ja paari tundmatut looma. Kõige rohkem tähelepanu pälvis aga see laama moodi loom, kelle juures peaks olema hoiatussilt, mis keelaks temaga jõllitusvõistluse korraldamise. Üks proua vaatas loomale sügavalt silma. Pikalt ja pingsalt. Loom vaatas vastu. Vaatas veel natuke aega. Ja siis sülitas proual kogu silmnäo täis. Südamest. Pthüi!
Päeva lõpetuseks viidi meid veel saanisõidule. Saan osutus reaalselt muidugi kummiratastega lahtiseks kalessiks, aga see ei takistanud meid sellega ringsõitu tegemast. SaaniKalessi ette oli rakendatud kaks Belgia tõugu suksut, kellest kumbki kaalus umbes tonni. Pildil nähtav nokamütsi ebasihipäraselt kandev härrasmees peatas kalessi iga natukese aja tagant kinni, tõusis püsti ja pidas kõne. Puhtas soravas kvebeki prantsuse keeles. Sellest saime aru, et siinpool teed kasvavad puud ja sealpool teed ka, aga ülejäänud pidi meie kohalik juht ja õpetaja Marc meile tõlkima. Marci tõlkimine läks hästi peale ka meie taga istuvatele daamidele, kes sosinal üksteisele inglise keeles tunnistasid, et neilgi jäi pool juttu kuidagi arusaamatuks. Meeleolukas sõit viis ümber kohaliku vahtrasalu, kus kasvas 1500 puud, näete, 1200 siin ja näete, 300 seal.
Muide, Google Fit, mis Sveni telefonis iga päev aktiveerub, et päeva saavutustest teada anda, raporteeris, et õnnitlen, olete täna sõitnud 11 minutit jalgrattaga.
Recent Comments