Rangelt võttes ei olnud see meie esimene õhtusöök Montrealis, sest Ericu juures tegime me ka süüa, ent see oli esimene meie esimeses üürikorteris. Emotsionaalses plaanis oli tegemist siiski esimese iseseisva Kanada elu õhtusöögiga. Äge ja pidulik, aga natuke trööstitu ka, nagu aknast paistev proletaarne tänavalatern ja kõik puuduvad nõud ja tööriistad ilmekalt mõista annavad.

Kuna poed on küll kraami täis, ent see kõik on veel teadmata kvaliteedi ja maitsega, siis ostsime midagi, millega ei ole võimalik alt minna: kana, aedvilju, tšillit, kookospiima ja veel üht-teist, et valmistada meie tavapärane kodune  terav kanasupp. Olles kraami koju tarinud, seisime tõiga ees, et peale ühe lilledega kaunistet poti ja lilledega kaunistet kopsiku meil suurt midagi pole, milles toitu valmistada. Õnneks saab nendega suppi teha, järgmisel õhult läks karri tegemisega veidi kehvemini, sest panni polnud me endiselt taibanud osta.

Nüüdseks on meil olemas ka pann, ent ega sellegagi kohe libedalt läinud. Panni ostsime, aga pannilabidas läks meelest. Pannikaas ununes aga taas maha, see on meil  järgmise pudupoe tuuri jaoks ostunimekirjas. See on lihtsalt müstiline, kui palju asju köögis vaja läheb! Näiteks soola ja õli. Võiga kastruli põhjas praetud liha ei ole päris see, ma kinnitan teile.