Ka Island ei ole Kanada

Kirjutan seda postitust lennukis, teel Islandilt tagasi Kanadasse. Istun Island Airi pardal, panin käest Islandi ainsa Nobeli preemiaga pärjatud kirjaniku Halldór Laxnessi raamatu ja klappidest kostub Kasper Bjorke, loomulikult Islandi muusik. Rüüpan lahjat Islandi kohvi ja olen läbinisti Islandi õhust ja vaimust läbi imbunud ja rahul sellega, et konverentsiturism mind just Islandile viis. Kui mind sinna juba Põhjamaade rahadega kohale sõidutati, otsustasin jääda paariks päevaks kauemaks ja turismiga tegeleda. Jalutasin niisama kaameraga linnas ja käisin Golden Circle nimelisel bussituuril. Postituses on küll hulgaliselt pilte, aga veelgi rohkem näeb galeriis.

Algatuseks pisut konverentsist. Island nagu ka teised Põhjamaad on minu valdkonna inimestele tuntud kui  riigid, kes juba mitmeid aastakümneid tagasi otsustanud püüelda soolise võrdõiguslikkuse poole. Ometi arutasid Põhjamaade eksperid kaks päeva murelikult ja rahulolematult, kuidas palgalõhest lahti saada ja kas suure hulga naiste osa-ajaga töötamine mitte soolist ebavõrdsust ei tekita. Tõesti, ka neis riikides pole olukord ideaalne. Islandi naised on hakkajad ja nõuavad võrdseid võimalusi. 1975. aastal toimus naiste streik. Naised võtsid päeva vabaks ja keeldusid tööd tegemast, ei teinud süüa, ei teinud majapidamistöid, 25 000 naist kogunes kõnesid pidama ja kuulama. 30 aastat hiljem, aastal 2005 toimus üritus uuesti ja kogues poole rohkem rahvast.

Põhjamaade üritusel nägin ka seda, et võrdsed võimalused pole vaid väikese kildkonna mure. Kui meil tulevad kokku arutama tavaliselt eksperdid, MTÜd ja riigiametnikud, siis Islandil olid kohal sotsiaalpartnerid ehk tööandjate ja töötajate esindusorganisatsioonid, kes paistsid arvavat, et just kollektiivsed läbirääkimised ja palgakokkulepped on see võluvits, mis palgalõhet vähendada aitab. Kuidas küll tööandjad sellest teemast huvituma on saadud, väärib omaette uurimist. Kas see on lihtsalt nö sotsiaalselt vastutustundlik ettevõtlus, või on meeste ja naiste võrdsest kohtlemisest neile ka majanduslikku kasu. Tõstatasin küsimuse küll paneeldiskussioonis, kuhu mind arutlema oli kutsutud, kuid vastus jäi saamata.

Konverents läbi, jetlag ka enam ei piina, on aeg ringi vaadata. Reikjaviki linnake jätab natuke küla mulje – vähemalt vanalinn. Kui mööda randa jalutada, näeb ka suuri klaashooneid ja ausaltöeldes, kui seljaga mägede poole olla, jääb ajuti tunne, et tegu on lasnamäelaadse piirkonnaga. Ostutänav Laugavegur vanalinnas on täis ennekõike kohalikku kraami müüvaid poekesi – karuseid islandi lamba villast kootud kapsikuid ja käpikuid, põhjamaiseid vabavormilisi hõlste, mida sealsed naised ka konverentsil edukalt demonstreerisid, värvlisest kalanahast rahakotid ja kellarihmad. Muidugi leidus ka raamatupoode, mis on küll peamiselt islandikeelset kirjandust täis, kuid see-eest pakuvad tasuta internetti. Niivõrd-kuivõrd tasuta – iga kord postitati mu FB seinale, et olen nüüd seal raamatupoes. Majad näevad välja, nagu oleks nad puust, kuid lähemal vaatamisel osutub see hoopis plekiks.

Päev, mille olin plaaninud Reikjavikis jalutamisele, oli vihmane. Vähemalt iga viie minuti tagant. Järgmised viis minutit võisid olla kuivad, ajuti viskas isegi kergelt sinitaevast silmapiiril. Islandlased ütlevad, et kui sulle ilm ei meeldi, oota viis minutit. Pärastlõuna üllataski päikesega ja õhtupoolik imekauni loojanguga. Giid ütles aga, et “we don’t have a weather, we have examples”. Sellest ma aru ei saanud. Küll aga sain aru sellest, et kui taamal on näha mäge, millest tahaks pilti teha, siis tuleb see pilt kohe teha, sest hetke pärast enam ei pruugi kusagil ühtegi mäge paista.

Islandlased räägivad ilmast ja laulavad ilmast palju – konverentsile järgnenud vastuvõtul esines mingi huumoribänd, kes muuhulgas laulis ilmast üsna ebatsensuurseid sõnu kasutades. Väga kodune tunne tuli peale. Ühe laulu jaoks ronisid nad kahekesi peadpidi sukapükstesse – ühe pea ühes, teise pea teises sääres. Rahvas möirgas naerda. Mina ei saanud kahjuks sõnadest aru ja ei naernud vaid pugisin vaikselt sushit. Sushi tekitas ka koduse tunde.

Mul on eriline anne sattuda oma linnarännakutel mingitele tühermaadele ja täiesti ebahuvitavatesse kohtadesse, kus asuvad näiteks autotöökojad. See tuleb muidugi sellest, et mul on kombeks vaadata, kus pool on kesklinn ja vanalinn, ja seada sammud vastupidises suunas. Vanalinn on kui muuseum, mida on ka tore vaadata, aga ma tahaks näha, kuidas inimesed elavad. Selle tulemusel nägin Reikjaviki kesklinnas täielikku tühermaad, kus puhus tuul lõikamata kuivanud heinas, paterdasid pardid, olid üles seatud kummalised kunstitaiesed ja polnud hingelistki. Vaade oli sealjuures kenasti vanalinnale, mis kiviga visata.

Teine selline käik tutvustas mulle randa, metsa, rattateed ja täiesti ebahuvitavat maanteed, kus kohtasin muuhulgas haneparve. Ka see kõik oli üsna kiviviske kaugusel taamal paistvast kesklinnast.

Tegelikult on see pisike kesklinn ikkagi päris nunnu, olgugi et seda on vaid paar tänavatäit. Jõulumeeleolu oli ka juba ligi hiilimas.

Kuigi peenise- ja vulkaanimuuseum jäid külastamata, sai siiski suur osa linnast üle vaadatud ja otsustasin minna bussitripile Islandi maastiku imesid vaatama. Eksursioonid on Islandil mugavalt korraldatud – neid on väga mitmesuguseid ja pileteid saab osta hotellis, turismibüroos ja mitmel pool mujalgi. Maksta saab loomulikult kaardiga – ma sularaha nende viie päeva jooksul ei näinudki. Reisihuvilised korjatakse hotellidest kokku ja viiakse bussijaama, kus tuleb ümber istuda ja reis võibki alata!

Reisi algus oli üsna vähelubav – sadas vihma, oli uni, giid tegi tobedat nalja ja kitsas oli ka, sest mu kõrval istus üsna muljetavaldavate mõõtmetega meesterahvas, kes ka osa minu pingist hõivas. Tagatipuks viidi meid esimese graafikuvälise külastusena kasvuhoonesse, kus pidi räägitama pool tundi sellest, kuidas nad tomateid kasvatavad.

Marssisin otsusekindlalt kasvuhoonest minema ja sammusin maanteed mööda ümbrust uudistama – ilm oli õnneks juba ilusaks läinud. Selline vaade avanes (vt pilti). Maantee kõrval on mustade väikeste lahtiste kividega kaetud rada, kus oli näha hobuse kabjajälgi. Islandi hobused on eriti nõtke sammuga, puhtaverelised ja kõrgkvaliteetsed, kinnitas giid. Riiki ei tooda ühtegi hobust sisse ja kui mõni läheb riigist välja võistlema, ei tooda teda enam tagasi. Aastaid tagasi oli imporditud ratsavarustust ja see oli lõppenud raskeloomulise haiguspuhanguga, mis ähvardas kõik hobused maha tappa. Hiljem olid seal rajal ka minu kabjajäljed – pidin tagasi sörkima, et õigel ajal bussile jõuda.

Edasi läks tee purskava geisri Strokkur juurde. Geiser on geotermiliselt aktiivses piirkonnas paiknev kuuma vee ja auru  allikas, millel on perioodiline pursketsükkel, ütleb Wikipedia ja tundub, et ta ei eksi. Strokkuri näol on tegu on ka väga turistirohke kohaga – kõik seisavad ümber geisri, telefonid, fotokad, tahvlid silme ees valmis ja ootavad. Ootavad, et muidu vaikselt tulist vett loksutav Strokkur teeks pahhhh ja vesi lahvataks suurest august kümnete meetrite kõrgusele üles. Järgnevad ovatsioonid, millele järgneb allatuult seisnud turistide kisa ja kiljumine ja sellele omakorda üldine naer. Ja sedasi iga 6-8 minuti tagant. Vahel Strokkur narritab ootajaid ja teeb ainult hädiselt plumps ja kõik lasevad pettunult kaamerad ja käed rippu.

Ümberringi on veel kummaliselt auravaid lombikesi – igaühes vesi 80-100 kraadi soe.

See kõik asub mäejalamil, vaade ümberringi avarusse. Mäe otsa, nagu minu hämminguks hiljem selgus, saab ka ronida. Ma ei tea, kuidas nad sinna said, mina ühtki rada ei näinud. Jalutasin niisama ringi ja sõin pargipingi lülerahvastatud sööklast ostetud friikartuleid ja olin hiljem lihtsalt puhta kadedusega täidetud, kui nägin, et inimesed kõrgustest alla vaatasid. “Mis Eestis imelikku oli”, küsisin Eestis elanud islandi poisilt, kui ta teatas, et igas riigis on midagi veidrat. Mägesid pole, ütles ta esimese asjana. Huvitav, mis tunne on see, kui imelik ja haruldane on mägede puudumine, mitte nende olemasolu.

Väike video ka geisritest.

Järgmine peatus viis meid suure ja kohiseva kose Gulfoss juurde. Mühin kostub kaugele ja õige koha peal seistes saab kose uduvett ka näol tunda. Kose nimi tähendab tõlkes kuldset koske – kui päike paistab, siis mõne koha pealt vaadates on kosk kullakarvaline. Kose suurust ja võimsust on pildi kaudu võimatu edasi anda.

Rohkem veel kui kosk meeldis mulle aga maastik ümberringi. Ühes suunas mitu mäge-vulkaani ja jääliustik, teises suunas puhas avarus. Eimidagi silmapiiril. Värvid sügisesed kuldsed, päike, tuuleke. Kui vaid poleks neid turistide horde oleks idüll ja rahu täielikud. Ekskursioonide graafikud on kõigis firmades vistiti sarnased, igal juhul tundusid kõik need bussid üksteise järel täpselt samasid kohti külastavat. Tahan uskuda, et oma vabagraafikuga ringi sõites, võib sattuda kohtadesse ka sedasi, et pole samal ajal seitset bussitäit rahvast seal.

Järgmisesse peatuspaika sõites sain aru, kuiväga tegelikult tahaks autoga ringi sõita. Igas suunas on sellised vaated, et bussiga edasisõitmine tundub lihtsalt vale. Tuleks lihtsalt maha istuda ja seda kõike sisse ahmida, ringi lonkida ja pildistada.

Viimane peatus rahvuspaargis Þingvellir oli lihtsalt võrratu! See, et tegu on esimese parlamendi asukohaga aastast 930 AD, jätab mind külmaks. Hoopis huvitavam on asjaolu, et seal asub midagi sellist keeruliselt kõlavat nagu kahe tektoonilise laama kohtumisoht, mille liikumise tagajärjel maakoor rebeneb ja tekivad suured lõhed ja ühtlasi on seal seetõttu suur ja kõrge kivimüür. Olen üsna kindel, et ma selles selgituses millegagi mööda panin. Igal juhul on see kõik nii sürreaalne, et mu arvates oleks Island paras koht, kus filmida tulevikufilme, milles räägitakse hukatusse ja hävingusse sattunud maailmast, kus pole alles muud kui mustad kivid ja lõhenenud maa.

Giid räägib midagi Islandi mandrist ja Ameerikast ja maakoore liikumisest ja sellest, kuidas me nüüd kohe hakkame Ameerikasse kõndima, aga ma ei hooli. Kõik on lihtsalt ilus. Infole pole selle ilu kõrval ruumi. Tahaks lihtsalt kivile istuda ja vaadata seda vaikust ja rahu, mis selle eriti rikkaliku siseeluga maa pealispinnal valitseb. Maa sees pulbitsevad laavad ja kuumad veed, pinnal puhuvad tuuled ja laiuvad jahedad kivid, millel elavad sajad erinevad samblad. Suures niiskuses muu kuigi hästi ei kasva, kuid samblale on see hea pinnas ja liike pidada olema väga palju. Hea, et mul filmikaamera pole.

Päike vajub järve kohale. Teisele kaldale tekivad mägedesiluetid ja peegeldused. Ükski kajakas ei kisa, ükski automüra ei sega. Tuleb vaid teised turistid enda teadvusest välja lülitada ja ongi täielik idüll. Tegelikult muidugi kõik sagivad ja teevad selfisid.

Mul oli Islandil kaks vaba päeva, aga oleks võinud olla kakskümmend. Käimata jäi Reikjaviki kõrgeima kiriku tornis, vulkaanimuuseumis kive vaatamas, virmalisi ei näinud, ühegi mäe tippu ei roninud, kuumaveebasseinides ei ujunud, jääliustikul piruette ei teinud, isegi mädanenud haikala ei söönud, lunne ei näinud. Oodake te vulkaanid, laava, geisrid, kivid, sammal, virmalised ja lambad – eriti muidugi lambad – ma tulen tagasi!