Pildil on Grande Bibliothèque. See madal suur lai sinakas kandiline maja. Plaanin minna ja vahelduse mõttes proovida töötegemiseks pisut teist keskkonda. Uurisin enne veebilehelt, mis ja kuidas – ei või ju iial teada, kuidas siin Kanadas asjad käivad. Võibolla tuleb tšekiraamat kaasa võtta, siirupit kuhugi määrida või mõni voicemail jätta, enne kui sisse lubatakse, eksole.
Leidsin nimekirja raamatukogus keelatud asjadest. Kui vaadata seda nimekirja asjadest, mida Montreali raamatukogu on pidanud vajalikuks ära keelata, võiks arvata, et siinne rahvas ei pea raamatukogu pelgalt raamatute lugemise paigaks. Bibliothèque et Archives nationales du Québec ei luba oma raamatukokku kedagi, kes kannab endaga järgnevat:
- suuri esemeid, eriti neid, mis on suuremad kui 30 cm x 41 cm x 61 cm (12 in x 16 in x 24 in);
- esemed, mis võivad raamatukogu kahjustada või seada ohtu inimeste turvalisust, näiteks golfikepid ja hokikepid;
- ratastel esemed nagu rulluisud ja rulad (välja arvatud juhul kui need on kotis või kinnitatud koti külge, mis jääb lubatud suuruse piiridesse);
- magamiskotid, tekid, presentalused või matid (välja arvatud juhul kui need on kotis või kinnitatud koti külge, mis jääb lubatud suuruse piiridesse);
- esemed mis eritavad ebameeldivad lõhna;
- toitu või jooki; ainus lubatud jook on läbipaistvas plastpudelis vesi.
Loen, et fuajeesse on paigutatud näidised sellest, kui suured lubatud esemed on lubatud. Suuremate asjade jaoks pakutakse kappe, kuid lukk kapi lukustamiseks tuleb ise kaasa võtta. Samasugune lukusüsteem, kusjuures on ka spordiklubide riidehoidudes ja uisuväljakul. Kapp on olemas, luku pead ise kaas võtma või raha eest rentima.
Rääkige meile, mis on need asjad, mida teie olete tahtnud raamatukokku kaasa võtta?
February 10 2015 at 06:38
RRis ei lubatud ka suuri kotte kaasa võtta, sest sinna võis paharett varastatud raamatu sisse panna. Kord oli üks keiss, kus papi oli siiski oma pruuni portfeliga kuidagi sisse lipsanud ja oh häda, poisinagad talle selja peale raamatu küljest ära katkutud turvariba kleepinud. Muidugi hakkas papi väravate vahel üürgama, turva jooksis kohale ja käskis koti ette näidata. Papi oli aga enne vaimuteritamist pidanud vajalikuks käia ujumas ning kotist tulid välja märjad ujukad. See juhtus üsna peale uue maja avamist ning turvad ei olnud just eriti delikaatsed selliste probleemide lahendamisel (et viiks kuskile eemale vms). Lõpuks keegi märkas siis kleebitud riba papi selja peal ja mõistatus sai lahendet.
Nii et see kotipaanika on paljudes raamatukogudes olemas siiani.
Haa, meenub. ERM ei lubanud mul “nõukogude naise” käekotiga ka minna näitust vaatama. Atra võis vaadata aga EÜSi ajutist näitust – mkm! Pange aga lokkerisse ja kõik. Kiusu pärast vinnasin suure kaamera kotist välja ja keeldusin toda kappi jätmast. Kapid on neil nuka taga pimedas nurgas, lukus küll aga ilma valveta.