Kui me täpselt kaks nädalat tagasi siia saabusime, üllatas Montreal meid sellega, et siin olid puud juba üsna mitmel pool kollaks-punaseks tõmbumas. Tallinnas tookord veel ei olnud, vähemalt mitte sel määral. Ka minu esimesel pildil, mille ma Montrealist tegin, oli kollane… ee… puu. Ma olen puuteaduses nõrk, nii et ütleme, et pildil on puu.
Veel nädal-poolteist tagasi oli rohelist siiski rohkem kui kollast ja punast, ent nüüd on see muutunud. Näib, et lausa üleöö on rohelised lehed kuhugi kadunud ja jäänud ainult kas raagus puude all maas vedelevad pruuniks tõmbunud kribulad või kollakasrohelised ja soojades värvides lehed nende kangete puude otsas, kes veel kannavad. Postituse avapildil oleva tänava üks paralleeltänavaist nägi poolteist nädalat tagasi välja veel selline.
Need sirgete ridadena kvartaleid läbistavad alleed ja alleekesed, mis on palistatud puudega, on eriti maalilised. Meie tänavas on juba hulk raagus puid, kuid ikkagi on veel kena. Need tänavad aga, kus puid pole või on vähem, on juba mõneti trööstitu välimusega. Kuna kõik majad on järjest ilma vahedeta tänava ääres reas, siis on just nüüd arusaadav, miks nad armastavad nii palju punast tellist. Hallid majad sirgetes ridades ajaks nutma. Ent praegu on siin ilus.
Recent Comments