Kanada tööloa saamine oli sedavõrd segane ja pikk protsess, et mõnda aega võis mu käest teema tõstatamisel vaid sajatus-ja ahastussõnu kuulda. Nüüdseks, kui see õnnetu dokument on käes, olen ma jälle valmis sellest rääkima. Samm-sammulisi juhiseid postitusest ei leia, sest ma ei arva, et ma sellest protsessist lõpuks ise sotti sain ja meelest on juba ka läinud. Koos mõtlemise, hoovõtu, ahastuse, käegalöömise, ootamiste ja taotlemistega kulus aega korralikult – arvan, et pool aastat. Näiteks pidin uue passi taotlema, sest see hakkas aeguma, aga üldiselt läks suur osa ajast veebilehtedel ekslemiseks ja pea vastu seina tagumiseks.
Niisiis. Üldjoontes võib öelda, et kogu tööloa taotlemise protsessi tegi keeruliseks kaks asja.
- Tõsiasi, et 2014. aasta 1.aprillist alates – aprill! aprill! – lõpetas Eestis asunud Kanada saatkond viisade väljastamise ja nõu nad ka ei anna enam. Seega tuleb asja ajada nüüd läbi Poolas asuva saatkonna.
- Infot saab ainult läbi Kanada valitsuse veebilehe, mis on täiesti arusaamatu struktuuriga, aga see-eest sisaldab väga palju informatsiooni ja viiteid teistele lehtedele ja dokumentidele. Saatkonda helistada ja kirjutada abi saamiseks ei ole mõtet, sest nad ei vasta, kui info juba veebis olemas ei ole. Nii et kui tekib küsimus, kust võiks midagi leida või mida need asjad seal veebis tähendavad, siis neist abi pole ja ausaltöeldes ei leidnudki inimest, kellest oleks olnud abi.
Minu esimene mure oli see, et ma ei olnud päris kindel, millist viisat ma võiksin taotleda. Esimese asjana saab täita ära pika ankeedi, kus kontrollküsimuste põhjal öeldakse, mida teha, millist viisat tarvis ja genereeritakse personaalne check-list dokumentidest, mis tuleb esitada. Kanadasse tuleku põhjuseks oli mul võimalus tulla ülikooli post-dokki tegema. See on värskelt doktorikraadi saanud noorteadlastele antud võimalus oma teadustööd teha ilma, et selleks peaks juba kogenenud teadlastega konkureerima teadusrahastuse pärast. Veel mõnda aega tagasi – ütles mulle professor – võis sel puhul maksta stippi ning seega läks see kirja õppimisena. Nüüd aga makstakse palka ning tuleb taotleda tööluba. Samas kui saatsin tööandjale edasi info, mida on selle personaliseeritud tarvis esitada ja milliseid vorme täita, väitis ta, et postdoki puhul peab olema mingi lihtsustatud kord ja neid dokumente tarvis esitada pole. Otsigu ma üles, mismoodi postdoki puhul asi käib, et peab olema eraldi programm.
Otsin ja otsin, ei leia. No ei ole olemas sellist eraldi programmi või viisat, mis oleks spetsiaalselt post-dokile. Kui ma kandideeriks ka stipile, siis küll, aga mul polnud eraldi stippi tarvis. Kirjutasin isegi Poola abipalveid, et kuhu ja mida esitada, aga neile ei vastatud loomulikult. Leidsin siis hoopis Young Professionals programmi, kuhu ma ka kvalifitseerusin ja mille taotlemise protsess on samuti lihtsam kui tavalise tööloa puhul. Mõeldud on see 18-35-aastastele inimestele kuni 12-kuiseks Kanadas töötamiseks, tingimusel, et töökoht on taotlemise esitamise hetkeks olemas ja et aastanorm ehk 40 Eesti inimest veel täis pole.
Seega kandideerisin. Tegin Kompassi nimelisse süsteemi konto, kuhu pidi turvalisuse mõttes umbes viis kontrollküsimust välja mõtlema ema neiupõlve nimede ja lapsepõlvekodude kohta. Süsteemi kaudu saab üles laadida kõik vajalikud dokumendid – see on ainus hea asi kogu protsessi juures, et ei pea pabereid kuhugi liigutama ja passiga kuhugi kohale sõitma. Esitasin dokumendid ära (10.juunil), aga makse ei läinud kuidagi läbi, mitu päeva mässasin sellega – nende süsteem jooksis kogu aeg kokku.See oli esimene märk sellest, et Kanadasse tulles peab üldiselt igasugu tehnoloogiliste lahenduste osas kannatust varuma.
Pea kuu aega ootasin vastust, mis oli paraku aga eitav, sest mu tööandja oli unustanud “letter of offer” nime kandva dokumendi peale kirjutad selle, mitu tundi nädalas ma töötan. Ametinimetus, ülesanded, palganumber ja kogu tööandja info olid olemas nii, et selle ühe õnnetu rea puudumise pärast pidin uuesti kõik paberid esitama ja uuesti tasuma ka teenustasu (umbestäpselt 120 kanada dollarit). Nagu kiuste ei saanud kohalik professor mulle e-maili peale uut dokumenti saata, sest ta läks kohe-kohe reisile ja üldse ta ei leia skännerit. Pakkusin küll, et pildistagu siis üles ja saatku jpg, aga ei midagi. Nii et ootasin mitu nädalat postist uut dokumenti ja uue avalduse sain alles esitada 31. juulil.
Humoorikas oli see, et mulle helistas pärast esimest tagasilükkamist Kanada saatkonna Eesti esindus, kellele olla helistatud Poolast ja palutud mulle helistada, et küsida, kas ma sain aru, miks mu taotlus tagasi lükati ja kas ma ei tahaks ikka postdoki programmi kandideerida. Eesti inimene kahjuks ei osanud öelda, mis see progamm on ja kust seda leida võiks, nii et proovisin aga jonnakalt uuesti Young Professionali kaudu. Käes oli siis juba augusti algus. Kusagil oli kirjas, et tööloa taotlemiseks kulub keskmiselt 3-4 kuud. 1. oktoobril pidin Montrealis aga juba tööd alustama. Mida teha? Kas osta ära lennupiletid? Kas otsida majutust? Kas otsida endale Eestisse maha jäävale tööle asendajat või siiski mitte? Mis siis kui äkki mind siiski ei taheta sinna riiki tööle? Loobuda hoopis?
Kümme päeva pärast teise taotluse esitamist laekus e-mail, et Kompassi on tulnud uus teade. Põksuvi südami ja värisevi käsi sisestasin Kompassi kõiki neid salasõnu, et siis avada teade, kus nad tõdevad, et nad on dokumendid kätte saanud. No rõõm kuulda! Paar päeva hiljem saabus ka acceptance. Aga ei, see polnud veel tööluba! See oli ainult kiri, et ma olen vastu võetud sellesse Young Professionals programmi. NÜÜD võis viisat taotlema hakata.
Minestate? Mina küll minestasin. Uus konto MyCIC nimelisele lehele, jälle sada turvaküsimust, jälle uus taotlus ja uued dokumendid, muuhulgas ka kinnitus, et mind pole karistusregistrisse kantud. Selle sain e-maili teel postkasti tellida. Tõlkisin esimeses ettejuhtunud vandetõlgiga tõlkebüroos inglise keelde. Aega võttis paar tundi ja maksis kusagil 18 euro kanti.
Paar päeva pärast avalduse esitamist saabus MyCIC lehe teade, et tore, et avalduse esitasite, aga puudu on dokument Belgia karistusregistrist. No tere tali! Ilmselgelt ei saa nad ju olla kindlad, et ma kümme aastat tagasi magistriõpingute ajal mõnda panka ei röövinud või kedagi möödaminnes maha ei löönud. Tänasin saatust, et olen noor ja pole seitsmes erinevas riigis pikemalt elada jõudnud. Helistasin Belgiasse, kus kinnitati, et on võimalik saada sellist dokumenti, aga mitte elektrooniliselt. Kirjutasin ikkagi avaldusele, et mu tänutunne on piiritu ja igavene, kui nad selle mulle mu e-mailile saadavad. Pool tundi hiljem oligi see mu postkastis.
Novot ja läkski veel vaid paar päeva, kui saabus rõõmusõnum paberiga, mille alusel piiril tööluba väljastati. Kuupäev oli siis 28. august. Meile jäi vähem kui kuu aega tõmmata kokku otsad, korraldada ära elu nii siin kui sealpool ookeani ja vaim valmis seada. Otsad said kokku, aga vaimu seame vist küll siiani.
Recent Comments