Keset meie linna kõrgub suur ja roheline 233 meetrit kõrge mägi Mont Royal. Võite arvata, mille järgi see linn endale nime on saanud. Seni oleme mäge kaugustest piidlema pidanud ja pidanud plaani, et kui mõni nädalavahetus ilus ilm ja aega rohkem, ronime sinna üles. Täna viisid meie päris uued ja peaaegu päris kohalikud sõbrad meid linnatuurile ja ka sinna mäe otsa. Vaade linnale on muljetavaldav – muidu ei saa arugi, et linn tõesti sedavõrd suur on.

Esimesel pildil on näha olümpiastaadion, mida kohalikud miskipärast suureks wc-potiks nimetavad. Ehituskvaliteet olevat väga vilets ja kohalikud pole rahul sellega, et hoone ülalpidamiseks sedavõrd palju raha kulub. Praegu kasutatakse seda pigem näitustemaja kui spordihoonena. Mäe alt läheb läbi tunnel ja mäe otsas toimus 1976. aasta Montreali olümpiamängude mingi jalgrattasõit. Mäe otsa on tehtud kunstjärv Beaver Lake ehk koprajärv, kus peal saab talvel uisutada, aga kus kohalike sõnul kopraid ei ole. Kopraprobleem – lugesin ma kohalikust lehest – on hoopis ühes teises Montreali piirkonnas. Peetakse vaidlusi, mil viisil kopraid linnas kinni püüa ja mujale toimetada.

Veel on mäe otsas suur valgustatud rist. Esimese risti viis sinna linna rajaja Paul de Chomedey, Sieur de Maissonneuve. Aasta oli siis 1643. Veel leiab mäe otsast surnuaia, mis on tihedalt-tihedalt ja korrapäraselt heledaid hauakive täis. Aga sellest nagu ka skulptuuriaiast ja järvest näete pilte mõnel teisel korral, kui me mäge pikemalt avastama lähme. Täna käisime vaateplatvormidel, et linnale pilk heita ja aru saada, kus me siis ikkagi elame järgmised viis ja peaaegu pool kuud.