Kes ei viitsi pikka juttu lugeda ja tuli siia vaid selleks, et enne reisi Montreali kinnitust saad, milline sõnastik kaasa võtta, milline koju jätta, siis lühidalt on asi nii.

K: Kas Montrealis saab inglise keelega hakkama?
V: Jah.

K: Kas prantsuse keele oskamine tuleks kasuks?
V: Jah!

Ja nüüd pikemalt.

Enne Montreali tulemist ei olnud meil siin valitsev keeleolukord päris hästi selge. Ühest küljest on tegemist ju siiski Quebeciga, kus 78% inimeste emakeeleks on prantsuse keel, aga teisest küljest on tegmist ikkagi Montrealiga, kus prantsuse keel on emakeeleks 49% elanikest ning ülejäänud räägivad midagi muud. Meile kinnitati, et oh, pole viga, teil veab, et te Montreali lähete, everybody speaks English there! See leevendas veidi meie kartusi, et kuidas me küll hakkama saame, kui üldse kohalikku keelt ei räägi.

Nüüd oleme siin olnud kuu aega ja võime esimesi kokkuvõtteid teha. Sellega, et everybody speaks English on nii ja naa. Ma kujutan ette, et sellega on sama lugu, nagu sellegagi, et kõik põhjaeestlased räägivad soome keelt ja kõik idavirumaalased vene keelt. Ega ikka ei räägi küll. Aru saavad ja oskavad õigete kohtade peal noogutada, aga kõiki üleliigses keeleoskuses süüdistada kindlasti ei saa.

Olulised sildid on kakskeelsed, aga väga palju on ka ainult prantsuskeelseid silte ja tekste. Kui uksele on kirjutatud tirez, siis pole kuigi keeruline järgi proovida, kas sellega on tahetud öelda, et “tõmmake” või “lükake”. Samamoodi on enam-vähem arusaadavad metroos olevad piltjuhised selle kohta, mida teha tulekahju puhul. Ent näiteks väiksemates kauplustes pole tihtipeale inglise keelega vaeva nähtud. Toodete ja toiduainete pakenditel on mõlemakeelsed kirjad, ent käsitsi kirjutatud siltidele ei viitsi keegi inglise keeles juurde kirjutada mida täpselt müüakse. Toiduga on muidugi lihtne, ent teavitavate siltidega on juba keerulisem. Näed, et ukse juures on eriti punaste või eriti rõhutatud tähtedega silt, aga prantsuse keele mitteoskamisel pead sa mõistatama, millest see võiks rääkida. Jätke korvid kassa juurde? Ärge jätke korve kassa juurde? Täna on eksootiliste puuviljade sooduspakkumine? Vihmavarjuga/rulaga/jäätisega sisenemine keelatud?  Samamoodi on errakorralised teated metroos prantsuskeelsed. Sel- ja sel liinil on probleeme, palume kannatust. Nii palju me ikka mõikame, et sellest aru saada, aga tont seda teab, millisest infost me ilma oleme jäänud.

Vaikimisi on suhtluskeeleks prantsuse keel. Bonjour! Kui sa vastad selle peale midagi inglise keeles — tegelikult piisab ka lihtlabase hello! või hi! poetamisest — minnakse enamasti üle inglise keelele. Seda muidugi juhul, kui kohalik tunneb, et ta suudab või tahab sinuga inglise keeles rääkida. Väga paljud räägivad väga hästi, kuid oleme kohanud ka selliseid kohalikke, kes kas ei oska või ei taha inglise keeles rääkida. Vahel on näha, et tahtmine on hirmus suur, aga sõnavara pole. See ei näi sõltuvat vanusest, on noori, kes ei räägi ja on keskealisi, kes inglise keelt ei räägi. Meie eelmise elukoha eelmised elanikud, kelle post veel vanale aadressile käis, olid just sellised. Mees ja naine, 45+ aastat vanad, mõlemad valdasid inglise keelt kahe peale kokku umbes nii palju, et küsida, kas neile on vahepeal kirju tulnud.

Suuremates kauplustes-apteekides-ametiasutustes räägivad nad vabalt mõlemat keelt ja kui ei räägi, leitakse keegi, kes räägib. Nii oli näiteks meie internetilepingu tegemisel: lepingu üksikasjade selgitamiseks kutsuti toru otsa keegi, kes rääkis inglise keelt vabalt. On ka segavariante. Kassapidaja justkui saab aru, aga vastab ikka prantsuse keeles. Või kõike muud räägib inglise keeles, välja arvatud numbrid, mida vuristab ette prantsuse keeles.

Põhimõtteliselt saab Montrealis hakkama ka ainult inglise keelega, see ei ole probleem. Iseasi, et väga suur osa toimuvast jääks sel juhul paraku arusaamatuks. Prantsuse keel on siin ikkagi domineeriv keel ja iga vähenegi keeleoskuse kübeke tuleb kasuks.

Üldiselt on üsna nõme tunne nii umbkeelne olla. Euroopas ringi sõites pole ma seda tundnud, aga siin tunnen küll üsna teravalt. Võimalik, et asi pole mitte Montrealis, vaid hoopis selles, et me ei ole siin turistid, vaid ikkagi elame siin. Turistina käies ei mõtle selle peale ja keelekontakt kohaliku olustikuga on pinnapealne. Nüüd, kui meil tuleb ajada kõikvõimalikke  asju, alates pangakonto tegemises ja lõpetades poest juurviljariivi ostmisga, on keelebarjäär selgelt tajutav. Oleme kuu ajaga mõistatamises üpris tubliks muutunud ja enamasti suudame vajalikud asjad kahe peale lahti dešifreerida, aga ikkagi on tunne, et tahaks kangesti prantsuse keelt õppida. Õnneks on siin oluliselt lihtsam keelt õppida kui kodus. Iga päev jääb midagi uut külge.