Kanada oma Sherlock

Kanadas on terve rida nähtusi, millest ei saa ei üle ega ümber, näiteks koprad, vahtrasiirup, hoki ja lumi. Kuid selle kõrval on veel üks asi, mis väärib tähelepanu. Nimelt on kanadalastel täitsa oma Sherlock. Sherlocki nimi on Murdoch, Murdochi nimi on William ja Williami nimi on Yannick Bisson. Yannick-William-Bisson-Murdoch-Sherlock elab Torontos ja aasta on 1895. Nagu Kanada eluga kursis olevad lugejad juba aru said, on jutt CBC seriaalist Murdoch Mysteries.

Esimene kuu aega meile siin Montrealis telerit ei olnud. Internetti ka peaaegu polnud, sestap vaatasime kaasavõetud asju. Ent kui  kolisime ja ühtlasi saime endale eelmisest üürnikust päranduseks kohalike telekanalite paketi, siis asusime rõõmuga kohaliku televisiooni pakutavat avastama. Juhuslikult sattusime Murdochi peale ja kuigi esimene osa, mida nägime, jättis külmaks, olid teine ja kolmas juba märksa paremad ning tekkis huvi. Murdochist on saanud meie Kanada koduseebikas.

Sarja peategelaseks on detektiiv William Murdoch ja tegevus toimub sõltuvalt hooajast aastail 1895-1901. Sarja aluseks on Maureen Jenningsi algselt küll teise nimega avaldatud, ent nüüdseks uusväljaandes telesarja tegelasi kujutava kaanepildiga ja telesarja nime kandvad raamatud. Tegevuse paigutamine sajandivahetusse on andnud väga häid võimalusi mõnedes asjades tegijatel veidi laisk olla, mõnedes üle vindi keerata ja vahel ka lihtsalt tuleviku arvelt nalja visata.

Iga osa tegevus kulgeb tavaliselt sarnase plaani järgi. Esimese kahe kuni viie minuti jooksul toimub mõrv/õnnetus/müsteerium. Seejärel tuleb reklaam. Jah, tõsiselt, esimene reklaam tuleb umbes 5 minutit pärast saate algust. Seejärel toimub 40 minutit kostüümidraamat ja kõrvalliinide ajamist (sinna vahele jääb vähemalt kaks reklaami). Järgmise 5 minuti jooksul toimub tormiline areng, mõrv/õnnetusjuhtum/müsteerium leiab oma lahenduse ja… tuleb uus reklaam. Viimased 7-8 minutit enne osa lõppu on järelmäng, kus sõlmitakse kokku kõrvalliinide võimalikud hargnemised ja jäetakse vajadusel lahti ots järgmiseks osaks.

See, mis Murdochi müsteeriumitele eripärase maigu annab on peategelase William Murdochi eesrindlik püüd kasutada politseitöös tehnika viimast sõna (meenutame, seisuga 19. sajandi lõpp ja 20. algus). Ta on sõrmejäljespets, hoiab end kursis teaduse arenguga ja on ise ka osavate kätega, meisterdades detektiivitöös tarvilikke detektiivimise tööriistu. Näiteks viimases osas sõitis ta oma naisega mesinädalatele, kuid lugu päädis hoopis sellega, et William ehitas vesiklosetist, naise käsipeeglist ja jupist traadist periskoobi. Igas osas lööb tema sisemine MacGyver korraks välja. Paar osa tagasi ehitas ta nagu muuseas valmis maailma esimese käiguvahetajaga jalgratta. Selgus, et sellest oli mõrvajuhtumi lahendamisel ja süüdlase tabamisel kohe ka kasu.

Murdochi tegelaskuju on pedant, nohik ja nokitseja. Naiste juuresolekul on ta kohmetu, ent samas on ta laitmatu džentelmen. Valge särk, vest ja ülikond, kõvakübarast rääkimata.

Teisteks olulisteks tegelasteks Murdochi kõrval on tema kauaaegne salaarmastus ja hiljem seaduslikuks naiseks saav doktor Julia Ogden. Julia on Murdochi hingesugulane, samasugune nohik, ainult et tema erialaks on meditsiin.

Esimestel hooaegadel töötab ta Toronto surnukuuris, hiljem tuleb tema asemele sinna tööle uus tegelane, samuti tegus naisterahvas. Julia on õhinal valmis koos Murdochiga pimedatel tänavatel kaasa jõlkuma ning ta topib oma nina pea igasse pooleliolevasse juurdlusse. Need kaks on kogu aeg ninapidi koos, nii palju, kui nende staatus seda lubab — Julia nimelt on abielus. Esialgu mitte Murdochiga, aga see viga parandatakse sarja sajandas osas.

Klassikaline suhtekolmnurk — naine, mees ja laip. Kaks kolmest on selle üle rõõmsad.

Nii võimekas kui Murdoch ka on, ei saa ta kõike ise teha. Tal on vaja abilist. Tema paremaks käes on kordnik George Crabtree. Esimestel hooaegadel on Crabtree veidi juhm, ent hiljem tärkab temas initsiatiivikus ja aeg-ajalt tulevad talle ka üpris säravad mõtted.

Crabtree needuseks on tema enda ülevoolav fantaasia ja tema alatiseks nuhtluseks veidi aeglasevõitu paarimees Henry.

Crabtree on toimekas ja kohusetundlik, kuid tal tuleb silm peal hoida. Iga natukese aja tagant tuleb ta välja uue uskumatu teooriaga selle kohta, kes või mis võiks parasjagu käsil oleva juhtumi taga olla. Kord on selleks zombid, kord maa all elavad mutt-inimesed, kord tulnukad teistelt planeetidelt. Murdochil õnnestub talle enamasti müsteeriumite teaduspõhist seletust demonstreerida, kuid Crabtree südames elab ikka edasi usk üleloomulikku.

Crabtreed ja kogu ülejäänud Toronto politseijaoskonna number 4 statsionaarset kampa ohjab inspektor Thomas Brackenreid.

Tema on kahtlemata kogu sarja kõige lühema süütenööriga mees. Ta usub kindlalt, et üks rusikas räägib rohkem kui tuhat sõna. Murcdochi katseklaase on ta juba õppinud austama, kuid on siiski skeptiline, kui Murdoch jälle mõne uue leiutisega välja tuleb. Kui Murdoch ehitab politseijaoskonnas leiduvast käepärasest kolast töötava seismograafi, siis pole Thomas sugugi üllatunud. Murdoch teab, mis ta teeb ja kui see aitab kurikaelu tabada, siis läheb kulutatud aeg asja ette.

Iga kord, kui Murdoch esitleb oma järjekordset kaadervärki, teeb inspektor Brackenreid lihtsalt näo, nagu ta saaks aru, mismoodi see töötab. Ta on nõus Murdochi teaduslik-tehniliste avantüüridega kaasa minema ka siis, kui tal endal eriti usku pole või kui kogu värk tal lihsalt kõrgelt üle pea lendab. Murdoch ütleb mida teha ja tema teeb. Näiteks väntab Murdochi isetehtud metallidetektorile võsas voolu.

Brackenreid on lihtne mees ja kuigi ta armastab teatrit ja ooperit, ei peenutse ta eriti. Selles vastandub ta täielikult Murdochile, kes ei kaota kunagi enesevalitsust ega luba end iialgi näha milleski vähemas kui viimase peal viisakas ülikonnas.

Enamasti kipub olema nii, et heausklik Murdoch satub sekeldustesse ja Brackenreid ja Crabtree peavad teda päästma tormama. Kuna kogu saladuse võti on Murdochi ajus peidus ja Murdoch on kadunud, tuleb ülejäänud tegelastel oma arunatukesed kokku panna ja välja mõelda, mis on saanud Murdochist ja kuhu ta kadunud on.

Viiendal hooajal lisandub veel üks koloriitne tegelane kelleks on surnukuuris Julia ameti üle võttev Emily Grace. Emily on noor ja hakkaja ega kohku tagasi millegi ees.

Teda kihutab tagant samasugune janu teadmiste järgi nagu Murdochit ja doktor Ogdenit, kuid ta on neist kolmest kõige eksperimeenteerimisaltim. Just tema avastab ühes osas neljanda veregrupi, täiendades tollaegset puudulikku ettekujutlust inimese vere rühmitamise kohta. Tema on ka see, kes laseb Crabtreel ämblikke püüda, et katse-eksituse teel välja selgitada ühe võtmetähtususega ämbliku täpne surmaaeg. Vaene Crabtree on sunnitud teaduse huvides loovutama isegi politseijaoskonna lemmikämbliku nimega Webster. Hea südamega Emily Websterit siiski säästab, kuid Crabtree õnn on üürike, sest Webster leiab oma õnnetu lõpu jaoskonnaülema Brackenreidi kaustakuhja all.

Loomulikult ei saa Kanada Sherlock läbi ka põlisvaenlaseta, kelleks on kuri geenius James Gillies.

Gillies sepitseb plaane ja enamasti õnnestub Murdochil neist õigel ajal läbi hammustada, kuigi vahel läheb see õige napilt. Gillies nutikas, tark ja osav ning on salakavalate seadeldiste ehitamises Murdochile vääriline vastane.

Ta ehitab Murdochile surmalõksu, kust too õnneks õigeaegselt pääseb tänu Crabtree ja Brackenreidi kiirele tegutsemisele. Viimaks püütakse Gillies kinni, kuid tal õnnestub teel hukkamispaika põgeneda. Sellest jutustav osa oli paraku uskumatult nõrk. Nõrk ja ebausutav süžee, rohmakas teostus.

Murdoch Mysteries kipub üldse olema kuidagi ebaühtlase tasemega. Mõned osad on nutikalt tehtud, teised näivad olevat valmis visatud kuidagi ülejala. Kuid üks, milles sarja tegijaid süüdistada ei saa, on fantaasiavaegus. Selle all ei kannata nad teps mitte.

Sarjas saab näha nudiste

ninjasi

viljaringe

salapäraseid naisi

jääkeeglit

… ja “päris” Sherlockit.

Muide, lisaks Sherlockile käivad seriaalist läbi ka Thomas Alva Edison, Marconi ja paljud teised auväärsed tegelased.

Igas osas võtakse ette mõni teadussaavutus või leiutis, mis 20. sajandi algul oli revolutsiooniline, ent tänapäevaks on tavaliseks saanud ning lastakse sarja tegelastel selle üle mõttekuse üle juurdelda. Näiteks osas, kus linna veetakse telefoniliinid ja paigaldatakse strateegilistesse kohtadesse telefonid, fantaseerib muidu üsna juhm kordnik Henry, et mõtle kui lahe oleks, kui tulevikus oleksid telefonid nii väikesed, et mahuksid taskusse, siis saaks ju neid igale poole kaasa võtta! Selle peale teatab Crabtree, et ärgu Henry olgu naeruväärne, sest kui igaühel oleks taskus telefon, siis kõik komistaksid kogu aeg teiste juhtmetesse. Ridiculous!

Teisest küljest leiutavad sarja tegelased enese teadmata hiljem populaarseks saanud asju. Iseäranis viljakas on selles osas toosama Crabtree, kes, astunud ühes osas laiaks inspektor Brackenreidi kaabu, üritab seda teda inkrinimeerivat asitõendit ära visata, kuid avastab oma üllatuseks, et see liugleb õige ilusasti ning leiutab sealsamas frisbi. Tema arvele kuulub ka näiteks Scrabble’i välja mõtlemine.

Tähelepanuväärne on sarjas naispeaosaliste kujutamine. Mõlemad on julged ja iseseisvad naised, oma ajast ees. Küll nõuavad nad hääleõigust, küll tahavad kanda lühikesi juukseid ja — oh õudust — tahavad autot juhtida!

Mõlemad, nii Julia kui Emily liiguvad järjekindlalt selle suunas, et mehed neid võrdsetena võtaksid. Selles seriaalis õnnestub seda kujutada läbi huumoriprisma, ilma, et see oleks kuidagi punnitatud või piinlik.

Kuigi sarja pildikeel ei ole äratuntavalt unikaalne, on koloriit üldiselt mõnus ja soe. Kogu sarjal on pigem britilik kui ameerikalik tunne, seda nii rahuliku kaameratöö kui tegevuse kulgemise tõttu.

Ent mis mulle selle sarja juures kõige enam meeldib on see, et nad ei võta end ise liiga tõsiselt. Enamasti on sarja osad tehtud huumoriga ja näitlejatest kiirgab ka läbi teleekraani tuntavat entusiasmi. Selle tõttu võib andestada ka mõned nõrgad kohad.

Pidage siis meeles, uued osad igal esmaspäeval kell 20.00 CBC kanalil.