Oravaid askeldab Montrealis nii palju, et varsti ei ületa nende nägemine enam ilmselt uudiskünnist, aga praegu on neid küll veel hirmus tore vaadata. Suured ja hästi toidetud, koheva sabaga ja julged. Kohalikud meie vaimustust küll ei jaga. Eile, kui ühte eriti osavat tegelast mööda siledat majaseina mööda üles ronimas nägime, saime ka aru, miks. Ronis aga sihikindlalt teise korruse rõdule – küllap midagi söödavat otsima.  Olen näinud ka oravat pea ees prügikasti sukeldumas ja seal pühendunult kolistamas. Eriauhinna saab aga see orav, kes suurt sõõrikut hambus tarides põõsas sahistas. Kes teab, kust ta selle pihta pani.

Selle tegelasega kohtusin, kui pargis jooksmas käisin.