Järjejutu kolmandas osas räägime sellest, kuidas mugavuspagulastel sai kannatus otsa ja nad läksid korraliku Kanada kombe kohaselt pangakontorisse kohale, et endale pangakonto välja nõuda. Eelmistes osades kuulsime seda, kuidas värsketel pagulastel osutus tšekiraamatu puudumise tõttu võimatuks väikeses niššipangas omale pangakonto tegemine. Seega sammuti, hing täis hämmingut ja pahameelt, Kanada rahvuspanka ehk Banque Nationale,  sest see kõlab soliidselt, sest nende paketid on võrreldes teistega normaalse hinnaga ja sest nende pangakontorid on nii meie praeguse kui ka tulevase kodu lähedal.

Marssisime kodulähedasse pangakontorisse sisse, ootasime hetke ja saime telleri jutule. Teller võttis passi, vaatas sinna kleebitud tööloalt mõned numbrid ja dokumendi numbri, kirjutas midagi mingisse vormi ja teatas, et nüüd lähme konsultandi juurde. Tema teeb konto. Konsultandineiu naeratas kenasti, palus istet võtta ja kribas veel omakorda üht-teist arvutisse.

Peagi saabus suur ja laialt naeratav soliidses ülikonnas härra. Afrokanadalane. Viskas käe pihku, tutvustas end ja palus meil endale järgneda mööda kitsaid treppe umbes kolmandale korrusele. Issand, mis nüüd, mõtlesin. Kas me palusime midagi nii ennenägematut, et tõesti panga direktor kutsuti kohe välja? Saabusime kontoriruumi ja võtsime istet suure koosolekulaua taha suurtesse nahktoolidesse. Härra naeratab laialt, ise närib nätsu. Emmanuel on ta nimi, selgub visiitkaardilt. Laua peal on märkmik pealkirjaga “Voicemail log”.

Härra Emmanuel vaatab dokumente, mis teller ja konsultant talle kaasa andsid ja hakkas omakorda midagi arvutisse tippima – jaa, neil on arvutid! Siis küsib sügavalt silma vaadates: aga miks te tahate just National Bank’is omale konto luua? Isver, kas see on mingi eriline pank, nojah, riigipank ju ja puha, jõuan ma mõelda. Ehk see on mõeldud ainult erilisele seltskonnale, äkki ma ei kvalifitseerugi, mugavuspagulane nagu ma olen?! Kogelen midagi ebamäärast vastuseks, aga härral on hea vastus juba välja pakkuda – kas see asub teile lihtsalt lähedal? Jaaa, nõustun innukalt ja kergendustundega. Ehk see härra pidulikkus on lihtsalt isikupära, mitte firmapoliitika.

Härra täidab veel mõned paberid, kirjutab hoolega ja ikka pidevalt nätsu mäludes mingeid arusaamatuid numbreid blanketile. Vahepeal teeb small talki ja küsib, kas ma õpetan ülikoolis, et ta on ise ka selles samas ülikoolis üliõpilane. Veel saime teada, et ta näeb Eesti passi esimest korda – ta on Euroopas reisinud küll ja loetleb mõned riigid, aga vat Eesti passi näeb esmakordselt.

Uurib siis, et milliseid transaktsioone ma plaanin tegema hakata pangas – sellest ju sõltub siinsetes pankades, milline pakett endale muretseda ja kui palju raha see maksab. Ma osutan värvilises infobukletis paketile, kus 6.25 eest saab teha tervelt 20 elektroonilist transaktsiooni kuus! See tähendab, et 20 korda võin kas raha välja võtta, poes maksta, ülekandeid teha või midagi muud sellist. Ta naeratab taas laialt ja ütleb, aga ta saab mulle hoopis pakkuda täiesti tasuta paketti terveks aastaks, sest ma olen alles riiki sisenenud. Neil selline spetsiaalne programm. Kõik on tasuta! No suurepärane! Aga me ei ole siin nii kaua. Pole probleemi – konto võib varem kinni ka panna. Selleks tuleb ainult siia kontorisse tulla ja teeme ära. Kas siia samasse kontorisse, küsin? Of course! Meil on ju palju kontoreid, ikka siia samasse tuleb sulgemiseks tulla, kus konto avasime. Sellel hetkel ei ole me veel laskunud raha ülekandmise afääri, millest Sven kirjutas, ja me veel ei tea, et iga pangakontor on justnagu eraldi iseseisev pank. Nojah, nii palju siis on kasu sellest, et selle panga kontor on ka meie uue elukoha läheduses. Suudame küsida päris palju selliseid küsimusi, mille peale öeldakse “of course!” sellise näoga nagu me oleks midagi eriti rumalat küsinud.

Saan lõpuks mingi paberi, kus on peal palju numbreid, millest suurt osa ma ei mõista. Igasugu limiidid seletatakse lahti – ma võin päevas võtta välja automaadist välja 505 dollarit ja nädalas 1515 dollarit. Ilusad ümarad numbrid jälle. Makseid tehes on limiidid 1000 nädalas ja 7000 dollarit kuus. Internetipank on olemas ja ülekandeid tehakse e-maili kaudu. Ootame huviga, kuidas see süsteem toimib. Mulle antakse ka kaheksa tšekki. Mul pole südant härrale öelda, et ma ei oska nendega midagi teha ja ma ei soovi neid. Pealegi mine tea, äkki lähebki tarvis.

Seejärel kaevub härra metallkappi, leiab sealt kummiga kinni köidetud pakikese pangakaartidega – kliendikaardid, nagu neid siin nimetatakse. A vat ei leia ingliskeelset. Lippab allakorrusele ja naaseb õnnelikult, ingliskeelne pangakaart näpus. Saan kaardi ja pataka infomaterjale.

Nüüd on vist kõik valmis. Lähme automaadi juurde, ootame järjekorras ja räägime ilmast –  jaa, Eestis on tõesti ka nii külm. Toksin automaati härra poolt antud ajutise pin koodi ja valin härra valvsa pilgu all (või pööras ta siiski selja?) uue koodi. Voila! 45 minutit ja ongi konto avatud! Nüüd jääme ootama huviga, kuidas kogu see pangandus päriselt toimib. Mul raha veel arvel pole, selleks on ju vaja töökohale panga andmed edastada, aga kes see siin aru saab, milliseid andmeid neil täpselt vaja on või milline neist numbritest nüüd ikkagi mu konto number on.

Jääge lainele!