Montreallased on hirmus jutukad. Ja hirmus sõbralikud. Vahel on see tüütav, sest kui sa oled introvertne eestlane, siis ei ole midagi õudsemat, kui keegi astub ligi ja hakkab juttu puhuma.

Nagu te teate (ei tea? võtke siis teadmiseks), kolisime me eile. Nüüd on meil “päris” kodu, loodetavasti Montrealis olemise aja lõpuni. Aga kuna me jõudsime juba sõpradele-tuttavatele vana koha aadressi anda, siis oli oodata, et vähemalt üks pakike ja paar kirja tulevad veel vanasse kohta. Nii oligi, Murphy seadused toimivad ilmeksimatult. Päeval mil me ära kolime, tuleb postkaart, kauaoodatud pakk ja kaks postipakikese teatist. Endine korterikaaslane saatis sõnumi, et hei, teile tuli mingit kraami. Okei, vastasin, tulen homme (loe: täna (loe: teie jaoks seal Eestis eile)) järgi. Leppisime kokku poole kuueks.

Korterikaaslast juba kolme nädala jooksul tundma õppinuna ei kavatsenudki ma õigeks ajaks minna. Lubasin endale 20 minutit hilinemist. Ega sellest abi olnud, sest keda polnud, oli korteriperemees. Mis seal’s ikka, muli oli võti. Olin lubanud selle ka ära tuua ja näe, läkski tarvis. Käisin sees, võtsin meile tulnud kraami, jätsin võtme lauale ja lahkusin. Uks jäi lahti, aga neil käibki see siin nii. Lukud on neil valdavalt selleks, et tuul uksega lõhkuma ei hakkaks.

Ühesõnaga, hakkan trepist alla ronima, kui teise korruse uksest tuleb välja rõõmsa näoga meesterahvas. Bonjour, ütleb. Hello, ütlen. Lähen edasi. Ta tuleb mulle järgi. Sammun mööda tänavat metroo poole, naaber kõnnib mul sabas. Ristmikul, kui ma punase tule all seisma jään, jõuab ta mulle järgi. Naeratab. Bonjour! Noogutan. Sellele järgneb erutatud vadin prantsuse keeles. Sorry, ütlen, ma päris nii ei saa. Ah, no problem, naeratab naaber, are you living there on the third floor? Selgitan, et oops, just kolisime ära. Aa, aga kuhu te siis kolisite? Ja astub minuga muudkui kaasa.

Ja nii juhtubki, et naeratav naaber tuleb minuga metroosse kaasa. Puhtjuhuslikult on tal tarvis sõita sama liiniga samas suunas. Istub mu kõrvale, ise sädeleb ja särab nagu värske hernes. Pakatab optimismist.

Kust te pärit olete? Oo, Eestist? Ma tean küll, mu naine on poolakas, te teete seal kõike onlainis, eks? Mu ema sõbranna on ka Eestist. Ta ütleb et teil on seal kole külm, sellepärast ma seal käinud pole. Ma ei kavatse minna kuhugi, kus on külmem kui Kanadas. Naerab kõva häälega. Ütlen, et tead, pole nii hull midagi, meil on enamvähem sama ilm. Jah, tõesti või? Aga teil on ikka pikk talv? Tunnistan, et on jah, ja inimesed käivad suusatamas. Aga vaat hokit ei mängi meil keegi. Oi, kuidas nii, imestab naaber? Mis mõttes? Noh, seletan, meil vist on rahvusmeeskond, aga seda teab umbes kolmkümmend või nii fänni. Imelik, vangutab ta pead. Aga teil on e-valimised, eks? Jaa, ütlen, meil on üldse igasugu e-asju. Räägin talle seda, kuidas meid ajas naerma see, kui üks pank reklaamib võimalust pabertšekke telefoniga üles pildistada. Naaber lagistab naerda ja arvab, et jah, tšekimajandus on üsna tagurlik asi. Aga!, tõstab ta näpu püsti, kas sa teadsid, et Quebec on Kanada kõige eesrindlikum provints? Jajaa, on!

Oota, küsin, su naine on poolakas, te kindlasti käite kuskil poola poodides? Ma olen kuulnud, et neis on sageli müügil ka eesti kraami. Tead sa mõnda poola poodi? Miks ei tea, muidugi tean! Üks on seal… sa tead Saint-Laureni? Vot, just, seal kõrval, Saint-Urbani ja Saint-Viateuri nurgal. Võtan taskust telefoni. Siin pole levi, ütleb ta. Mul on offline kaart, teatan. Oo! Otsime kaardil kahekesi õiget kohta. Miskipärast on kaart tagurpidi ja meil on tükk tegemist, et õige linnaosa ära tunda. Hämmastav, kuidas tuntud tänavatevõrgustik täiesti tundmatuseni muutub, kui seda vaadata harjumatu nurga all. Pärast piisavat väljasuumimist leiame siiski õige koha. Salvestan selle kaardile. Ja siis on veel suuremaid poode downtowni kandis, seletab ta, aga täpset aadressi ta ei mäleta.

Kas sa ise oled kohalik, uurin. Jaa. Kuidas sa siis niimoodi poola tüdrukuga kokku said? Me mõlemad töötasime Kreekas. Kreeka on lahe, ütlen, olen käinud. Oojaa, seal saab sügisel päikest võtta, kinnitab. Korraga on meil midagi, mis meid seob, mind, tallinlast ja teda, montreallast. Päikeseline Kreeka ja poola pood.

Ta naine tegi just magistri ära, nüüd on tal kodus filosoofiamagister! Kas tal on alaline elamisluba, küsin. On, aga see võttis kohutavalt kaua aega, räägib ta. Neli aastat! Neli aastat, miks nii kaua? Ta hakkab jälle naerma. See juhtus sattuma sellele ajale, kui nad viisid paberil asjaajamise arvutitesse üle. Kõik käis ekstra aeglaselt. Aga nüüd on korras. Kuule, kuhu te siis kolisite? Sherbrooki lähedale, ütlen. Noogutab.

Vaatan aknast välja, oh, ongi minu peatus. Nice to meet you, ütleb ta hüvastijätuks ja naeratab oma säravat sõbralikku naeratust. Nice to meet you, vastan. Ja ma tõesti siiralt mõtlen seda.