See aasta on eriline. Ma ei pea silmas seda ilmselget tõika, et me oleme kodust hirmus kaugel, vaid seda, et meie pere jõuluettevalmistused algasid sel aastal juba novembris. Ei ole sellist asja enne nähtud! Me ei ole teab mis pühadetähistajad, traditsioonijärgijad ega kodukaunistajad, jõulukaartide saatmine ununeb ka tavaliselt ära. Seega tõmbame tõesti risti seinale, sest 29. novembril käisime verivorste hankimas.
Just hankimas, mitte niisama ostmas, sest verivorstid ei ole teps mitte leidnud teed poelettidele ja kalkuni kõrvale Kanada inimeste jõulumenüüsse ja südamesse. Verivorst on rariteet. Selle hankimist tuleb pikalt ette planeerida, õigeid inimesi teada, ette tellida ja lõpuks ka hinge hinda maksta. Meie Montreali-sõbrad, kel juba aastaid käivad neelud koduste verivorstide järgi, said haisu ninna, et Montreali Eesti Seltsi kirikukeldri sügavustes valmistatakse igal aastal ports verivorste. Andsime kaks nädalat tagasi tellimuse sisse – kaks naela pere kohta, 10 dollarit nael – ja jäime 29. novembrit ootama. Vahepeal kostus me kõrvu kõlakas, et vorstitegu on küsimuse all, sest veretarnija küppas alt, kuid õnneks kõik laabus ja leiti uus koht, kust verd, soolikaid ja muud tarvilikku saada.
Panime end eile piduliku sündmuse puhuks valmis, võtsime automaadist raha ja trügisime ülerahvastatud metroosse. Eesti evangeelne luteriusu Jaani kirik asub linna teises otsas ja on nii tilluke ja märkamatu, et oleksime peaaegu mööda läinud. Ei pööra ju kirikut otsides ümbruskonna pisikestele majadele tähelepanu, ei tule selle pealegi, et kirikut ei märka.
Peauks on lukus. Jalutame nurga taha ja leiame avatud ukse, mida kaudu saab kiriku keldrisse, kus võtab meid vastu elevil sagimine. Läbi uduseks tõmmanud prilliklaaside – teate küll, talvel juhtub sedasi – märkan eemal laual tumedaid hunnikukesi. Haistan verivorsti kohalolu. Ilmselt oleme õiges kohas.
Esimese hooga kõnetavad härrad-prouad meid inglise keeles – ei tea, kas oletavad, et noorem põlvkond siin enam eesti keelt ei mõista. Küsime, kas eesti keeles ka võib rääkida. Jaa, ikka võib, ütleb härra kerge aktsendi ja laia naeratusega. Vastuvõtt on väga soe. Uurivad, kus elame, mida siin teeme ja kauaks jääme. Kutsutakse lahkesti seltsiga liituma ja räägitakse, kui toredaid üritusi nad korraldavad. Kui ütleme, et märtsis läheme tagasi, küsib härra, et kuhu siis. Eestisse, ütleme. Oo, Eestisse, imestab ta kulmude kerkides. Jääb mulje, et nn kodueestlasi eriti sageli siin ei kohta. Selle mehe käes on võim – tema vaatab nimekirjast, kas nimi on kirjas, võtab raha ja annab nimelise vorstipakikese vastu.
Jõuame nii hilja, et vorstitegu on juba lõppenud, aga on näha, et vorstitegu on olnud tõsine. Laudadel jahtuvad veel kuumad vorstid, köögisektsioonis pühitakse laudu puhtaks. Liikvel on veel põlledega inimesi.
Kogu protsess on ka üles filmitud. Nõrganärvilised vaatavad seda omal riisikol, eriti kaunis see kõik just ei ole.
Montreali selts loodi juba aastal 1933. Siis elas siin linnas ligikaudu 40 eestlast. Väikese seltsikese seltsielu kees mitmeid aastaid kuni Teine Maailmasõda vahele tuli. 1946. aastal hakkas siia saabuma hulgaliselt eestlasi Saksamaa põgenikelaagritest ja paari aastaga kasvas Montreali eestlaste arv tervelt tuhandeni. Praeguses seltsi põhikirjas seisab, et seltsi missioon on ennekõike pidada sidet kõikide Montreali ja selle ümbruses asuvate eesti päritoluga inimestega, aga ka koordineerida siinset rahvuskultuuri tegevust. Suhteid arendatakse ka teiste Kanada eestlaste seltsidega.
Üldjoontes teatakse, et Torontos on palju eestlasi, aga ka Montrealis ja Vancuveris on eestlasi üksjagu. Kanada 2011. aasta rahvaloenduse kohaselt on Montreali elanikest 165 märkinud oma emakeeleks eesti keele, terves Quebeci provintsis 200. Torontos on eesti emakeelega 3090 inimest. Samas vaid 25 Montreali elanikku ütleb, et see on nende peamine kodune keel. Seega ei ole seltskond teab mis suur. Ka seltsis kõlas palju inglise keelt. Lisaks eesti juurtega inimestele on siin ju ka neid inimesi, kes kelle (abi)kaasad on Eesti juurtega ja seetõttu Eesti kultuuri, keele, traditsioonide ja verivorsti vastu huvi tunnevad. Lisaks eakamale ja ammu saabunud rahvale, elab siinkandis ka mitmeid värskelt Kanadasse abiellunud või tööle tulnud inimesi – sageli tullakse ülikooli tööle ja laboritesse teadust tegema. Nii rääkisid meile meie kohalikud sõbrad.
Me saime jutule ühe prouaga, kes saabus Kanadasse Prantsusmaalt 1952. aastal ja kui suur osa eestlastest leidis omale uue kodu Torontos, jäid nemad oma Montreali, sest prantsuse keel oli neil juba selgeks saanud, inglise keelt seevastu ei osanud üldse. Praeguseks rääkis proua ka ilusat inglise keelt ja ütles, et plaanib peagi itaalia keele ette võtta, sest kõik ta naabrid on itaallased. Särtsu ja pealehakkamist täis proua.
Eesti nostalgiat ja hõngu kiriku all asuvates seltsiruumides jagub. Näiteks tervitab sisenejaid rahvunukkude väljapanek, mida ehib kuivatatud hiina laternatega lillekimp. Endalegi tuleb nostalgia peale, sest meenub lapsepõlv ja mamma peeglilaud, mida kaunistas alati alati kimp neid laternaid.
Ka teistelt seintelt leiab eesti kunsti ja käsitööd ja muidugi lipukese.
Piilun ka kirikusaali sisse. Vastu jookseb kaks last, üks poeb laua taha ja teatab sosinal mulle: “I’m hiding”. Vitraažid joonistavad seintele värvlisi valguspildikesi. Õues paistab päike.
Vorstid käes, meel hea, suundume nüüd Vene kauplusesse Ella’s Deli. Vaja ju vorsti kõrvale hapukapsast ja pohlamoosi. Müüja tervitab meid vene keeles ja prouad ostjad kannavad suuri karvamütse. Teame, et oleme õiges kohas. Vene ja Poola poed on suurtes linnades nendeks kohtadeks, kust eestlased musta leiba käivad ostmas. Meid jätab must leib jätkuavlat täiesti külmaks, kuigi täitsa südantsoojendav on näha keset Montreali linna kaupluse sügavkülmas eestikeelse tekstiga koduseid tooteid. Puuviljaleiba ja peenleiba oli ka. Igat kaks tükki.
Eestist toodud kaupu rohkem silma ei hakanud, rohkem oli Poola ja Läti kaupa – me ostsime näiteks Riia sportte. Küll aga on huvitav näha kohalike tootjate kaupu, mis on mingil põhjusel Eestiga seotud nime külge saanud. Üks kohalik tootja pakub näiteks Tallinnsky keefiri ehk prantsuse keeles Kefir a la Tallinn. Neil on ka Polski keefir olemas. Veebilehel rõhutatakse, et nemad kasutavad ainult vanu Euroopa retsepte ja traditsioone oma piimatoodete valmistamisel.
Kummaline toode on Estonian Kolbasa. Kust selline nimi, on raske öelda, sest sllist koledat vorstilaadset toodet küll meie lettidel kohanud pole.
Verivorstid, hapukapsas, pohlamoos on olemas – nüüd võivad pühad peaaegu et saabuda! Üritasin kuulsa kaubanduskeskuse Walmarti veebipoest ka elektriküünlaid osta, aga nad pidasid targemaks mu tellimuse ilma igasuguse selgituseta tühistada, nii et jõulumeeleolu loomisega tuleb veel vaeva näha. Tarvis veel ka kauplustest piparkoogitaigna jaoks vajalikud vürtsid, suhkrud ja jahud leida. Kavatsen korraliku perenaise kombel taignateo ette võtta. Nii et palun jagage minuga oma lemmikretsepti!
November 30 2014 at 14:30
Mmm, nii mõnus lugemine. Ja seal segamisnõu peal olev kiri oli ka armas :)
Kõige parem piparkoogitainas tuleb siis, kui hästi palju mett hulka segada, ainult suhkruga ei tule mu meelest nii maitsev.
November 30 2014 at 15:58
Seda pead silmas, et selle plastkasti peale on kirjutatud “vorsti tegu nõu”? :P
November 30 2014 at 14:45
Oleks õkva midagi välja pakkuda piparkookide osas: http://oravake.wordpress.com/2008/12/05/joul-hiilib-tasapisi/ :) Ma peamiselt neid teengi, jube head.
November 30 2014 at 15:52
Oo, Oravake, aitäh retsepti eest! Siirupi tood poest või teed selle ka ise?
November 30 2014 at 18:27
Teie paneksite kindlasti nüüd juba vahtrasiirupit, eks? :-)
December 1 2014 at 11:36
Jaa, muide, seda retsepti ma üksaasta vahtrasiitupiga tegingi. Andis hea karamellise meki. :)
November 30 2014 at 22:41
Teretulemast Montreali! Mina olen Montrealis juba moned aastad ja mul on paremad “eesti” toidud ja allikad valja sorteeritud. Tegelikult saab verivorstilaadseid tooteid ja mitmesugustest gurmee lihapoodidest, aga nii haid ainult Jaani kiriku keldrist. Piparkoogid ja pohlamoos on moistlikud Ikeas (kui on viitsimist sinna minna) ja parim must leib on “15 kopika leib”, mida leiab aeg-ajalt kauplusest Krazy Kris (Van Horne’i ja Victoria ristil).
November 30 2014 at 23:47
Väga hea, jätame meelde. Kas Ikeas müüakse piparkooke või ka piparkoogitainast?
December 6 2014 at 15:45
Ei, mu meelest ainult valmis piparkooke.
December 9 2014 at 19:33
kui teil on rohkem abi prantsusekeelsest piparkoogitaignaretseptist toorainete ostmiseks, siis palun väga (jube head tulid välja, täitsa nagu päris):
500 gr farine
1 cui café de levure
1 cui café de sel
2 cui café gingembre en poudre
2 cui café cannelle poudre
1 cui café noix de muscade râpée
1 cui café clou de girofle moulus
200 gr beurre (margarine)
100 gr sucre en poudre
100 gr cassonade
250 g mélasse (sirop de mais)
2 œufs battus
December 9 2014 at 19:39
http://www.marmiton.org/recettes/recette_gingerbread-christmas-cookies-biscuits-en-pain-d-epice-de-noel_65231.aspx